kahtlemata selle aasta suurim lollus vôi hullumeelseim tegu vôi kuidas iganes seda nimetada, sest normaalsed inimesed seda ei tee.
mina tegin.
selle asemel, et hiljaks jääda taimeehituse kontrolltööle, sest ma ei leidnud klassiruumi ja ma teadsin, et mind saadetaks nagunii punase paberilehe järgi administratsiooni, mis hilinemist tähistab, otsustasin mina lihtsalt vindi üle visata. "Persse," môtlesin ja sammusin koolimaja uksest välja, teades juba siis, et sel aastal ma enam kooli ei lähe.

Vôtsin libedaks kulutatud parklas uhke kaarega hoogu ja keerasin kodu asemel nina teisele poole, sinna poole, kuhu ma julgemes unistustest nii mitu korda olin keeranud kooli minemise asemel. Nautisin päikesetôusueelseid uduseid mägedetippe ja juba tuttavat teed, mida ma küll talvel varem sôitnud ei olnud. Kusagil 100 kilomeetri peal jôudis ka lôpuks kahtlus järele, et mida kuradit ma tegelikult teen. Selle asemel, et korraliku koolilapsena koolipinki nühkida sôidan mina 470 km edasi-tagasi ainult selleks, et kohvi teha. Kristiansandis. Eesmärk oli enamvähem koolipäeva lôpuks koju tagasi jôuda. See tähendas, et mul jäi linnale pisut rohkem kui tund aega.

Jah, see kiustus oli alati minus olemas. Pisut sôitnuna tuli mulle meelde, et täpselt kolm aastat tagasi, oma poja sünnipäeval, oli esimene kord kui ma maandusin Norras Kristiansandi Kjeviki linnuväljal. Kogemata tähistasin siis oma Norra esmareisi kolmandat aastapäeva. Hull.

Juba enne loomaaeda tuli sisse seesama suur elevus, mis suvelgi, kui lastega 4 päeva Kristiansandis elasime: jeee-ma-olengi-tôesti-siin elevus. Kesklinnas mööda tänavaid jalutades vôisin oma ôndsa olekuga päris totaka mulje jätta. Kiire käik raamatupoodi (kaks jôulukaarti inglismaale), maailma mônusaimasse keldripoodi nimega Upstairs (öökull emale) ja Indiskasse (lilla sall endale jôulukingiks) ja kohvikusse, kus paksu vahuga kohvilisandiga piim (müüdi caffe latte nime all) ja maailma halvima caesari salati suutis heastada vaid ettekandja elisabethi armas olek. kohvikuaknasse paistis ka linna jôulupuu, tihedalt tulesid täis tipitud ja punaste suurte kuulidega ehitataud disney kuusk. ilus ühesônaga.

veerandi tundi oli jäänud. kasutasin selle aja mere äärde jalutamiseks. inimtühjal lume alla mattunud murukünkal seistes tajusin korraga selgelt, kuidas ma seda linna armastan. ma olen seal alati olnud vaid ônnelik. ma ei tea, kas tuulest vôi millest, aga silmad läksid märjaks. ma lihtsalt armastan seda linna.

parkimisplatsil edastasin parkimiskontrolöre minu autoni jôudmises umbes 10 sekundi vôrra. olin parkimisaega ületanud 15 minutit. see oli sôitu väärt kohvi.

olengi prole

mulle jubedalt meeldib see tasuta kohvi variant statoilis. ostad 149 krooni eest aastaks endale tassi ja siis jood, palju tahad. cafe latte ja kuum shokolaad kaasa arvatud. äge. samas on see statoili tass, vähemalt kell seitse hommikul ka staatuse näitaja. tavaliselt on kohvimasina ees sel ajal môneinimeseline summ, kôigil määrdunud tunked seljas ja nokamütsid peas. mehed lähevad tööle. mina seisan seal koos nendega. just tulen töölt. prole. mul on nüüd isegi tunked. neoonkollased, aga vähemalt jakk on soe. kutsun seda hellitavalt chicken costume'iks. kapuutsi puudus on suur puudus ja kes see loll arvas, et kui inimene kannab trükivärviseid lehti laiali, et siis varukad ja rinnaesine paari päeva järel mustakirjud pole? ehk siis minu tööriietuseks on dirty chicken costume. jipii. mitte kauaks, sest mu tervis ei pea tôesti enam 12-18 tunnistele tööpäevadele ja neljatunnisele unele vastu.

ja tubli tüdruk, et siia midagi tähtpäevadega seoses ei kirjuta :)

nüüüüri

ma tegelesin täna päev otsa liiliatega. nimelt on meil igal esmaspäeval ja teisipäeval täistööpäevad, mille eest tasu ei saa, tuntud ka praktika nime all. viiesed grupid käivad rotatsiooni korras avamaal (ôunaaed ja juurviljapôld), pargis, aianduskeskuses ja kasvuhoones tööd tegemas. kui avamaa praktika oma traktorisôiduga meenutas lapsepôlve ja aianduskeskuses lausa meeldis, siis kasvuhoone on nüüüüri. üleköetud klaasmajas teha nädalast nädalsse samu protseduure ja kuulata sejures kôvasti päeva otsa raadio sahisevaid kanaleid. ma läheks vist kahe nädalaga lolliks. aga see norra keelt purssiv aasialik tütarlaps, kes täna meid ôpetas liiliatega ümber käima, on seal töödanud vähemalt aasta. vist on môjunud, igatahes pani ta raadio lausa oirgama kui sealt lena satellite tuli. khmmm... neli kuud hiljem.... homme pakin maitsetaimi .... apppiiii

aitab kah

ma ei suuda enam pool kolm öösiti üles tôusta, et poole neljaks koju tagasi tulla. 13 tundi koolis-tööl ja siis tulevad kodused toimetused, laste koolitöö ja trenni saatmised. kui ma just oma kahte teist otsa, mölemat vähemalt kord nädalas ette ei vôta. siis jôuan koju seitsmeks-kaheksaks. enda koolitöö ka veel.

kaalun postiljonitööst loobumist, ma parem istun statoilis nädalavahetuseti ja ôhtuti kui vaevlen kroonilise unepuuduse käes. Täna oleksin äärepealt tunnis magama jäänud. Kaks kanget kohvi suutsid mind siiski üleval hoida. Praegu joonistan oma elu esimest aiaplaani. Ikka on kôik erialaga seotud überäge. 29. september on mul ühiskonnaôpetuses esimene test. Mnjah. Ma parem ei karda.Ôpin parem need 14 lehekülge pähe :D.

vaid kaks päeva

käisin sel nädalal koolis. nôrkusele ja pea ringikäimisele lisandus täna palavik. kui vereproov midagi ei näita, siis olen lihtsalt uletöötanud. nii rängalt, et pudrupoti pesemine vôttis päris läbi.

koolis on pônev. iga päev uued norrakeelsed sônad ja teadmised. iga nädal oleme olnud koolist väljas, täna saime aiakujundusülesande, eelmisel nädalal käisime kristiansandis. leidsin oma unistuste töökoha - oli vaja vaid sørlandet (ehk siis kristiansandi kant) loomad ja taimed kokku viia. ma ei tea, kas ma seal kunagi tööle hakkan aga nädalaks -paariks praktikale tahan ma sinna küll minna. sealne peaaednik möjus oma teadmiste ja säraga silmis inspireerivalt. ühesônaga tahan loomaaeda aednikuks. tom on sealse peaadniku nimi. saadan talle kevadel kirja praktikavôimaluste kohta nagu kokku leppisime.

ja jälle ei saa klassijuhatajast rääkimata jätta. peale selle et ta on äge, mônusa suhtumisega, vapustavate teadmistega, seltskondlik aga samas autoriteet, mängib ta kitarri, loeb raamatuid, räägib asjadest vaimustunult ja ... on minust kuus aastat noorem. vohh.

oh, kooliaeg

mul pole kunagi olnud meesklassijuhatajat. pullerits oli ülikooliajal nagu kursusejuhendaja vôi nii aga ta unustas oma rolli vist paari esimese kuuga juba ära. aga nüüd on mul meesklassijuhataja (bergenist, paneb mônusat nynorski segu ja on nunnu. vist minust ka noorem. jippii.) ja siis on mul ka klassikaaslased. klassipilt on juba tehtud ja järgmisel nädalal läheme klassiekskursioonile. tere tagasitulemast lapsepôlve. lasteaed, ma ütleks. aga ei ütle, sest kôik on norra keeles. raamatupidamise abc ja bioloogia pôhitôed norra keeles? ma pean mingil hetkel nende kohta testi tegema. uhh. igapäevaelus ja aiandusest rääkides saan enamvähem hakkama aga muudes eluvaldkondades. puhh.

klassieksursioon viib meid muuseas paari puukooli ja kristiansandi. loomulikult, kuhu siis veel. ma arvasin, et kord aastas on küll. aga ei. mu lemmiklinnas kohtume me linna peaaednikuga (linn on kuulus oma ilusa haljastuse ja just suviste amplite poolest, kuhu lasteaialapsedki saavad  taimi istuda. tulemus pole perfektne aga selle eest loominguline) ja tutvume loomaaia taimestikuga. just puude ja lilledega, mida seal on kasutatud. meist saavad ikkagi juvaid  aednikud, mitte turovskid, ühel päeval.  pärast on vaba aega ka nii et ma loodan leemuritele vähemalt lehvitada.

igatahes ma lobisen päev otsa norra keeles olude sunnil. need olud meeldivad mulle. kevadeks on mu norra keel ... parem, palju parem.  ja kassis ei annagi tooni 16- aastased nagu meie môistes teise aasta keskkooliklassilt oodata vôiks. vanemadi on seal lihtsalt nii palju. ja see on hea. noored on ägedad aga vanad olijad on omasemad. luureandmetele tuginedes olen ma vanuselt teine. eestis olid pea kôik mu sôbrad minust rohkem vôi vähem  nooremad, nii et sobib.

sain ühe nö linnalehe-tüüpi ajalehe kuulutuse peale kaks pikaajalist klienti, neist ühe ametliku lepinguga (kuna ta on invaliid, see aga tähendab mulle puhkuseraha jne). ma armastan aias müdistada ja enda ümber ilu luua. on täitsa ok, et ma kannan tosse ja kummikuid tööajal kontsakingade asemel. see on ehe. see on päris. ma naudin seda. pange mind veel kontorisse tööle ja ma suren jälle. ei iial enam!

tahaks ... oslosse !!!

 tahtsin ja sain. peale mitmeid katseid ônnestus siis eile see ära teha, et sôitsin oslosse vaid kultuuri tarbima, seda tasuta (jumal tänatud facebook'i eest) kontserdipiletitega. ma olen tahtnud thomas dybdahli näha alates norra tulekust. tegelikult juba varem aga ei kujuta ette, et ta kunagi eestisse tuleks. igatahes luurasin eelmisel sügisel juba tema kolme kontserdit siinkandis aga jah, jäi käimata. nüüd huilgasin pool tundi ja olin ônnest segminekuäärel, kui leidsin facebooki postkastist teate, et olen piletid vôitnud järgmiseks ôhtuks. nii me läksime. hetk hiljem tuli meelde, et mul on ka lapsed, kône henrikule ja ta oli nôus, lubasime talle pizzat, ôlut ja videfoilme, sain aru, et nad olid hoopis rannas käinud ja palli mänginud, pizza küll tellisid aga ôlledest oli joodud vaid üks. igatahes meil on lätlasest lapsehoidja henrik. lahe. ja lapsed jumaldavad teda, kui nad kuulsid, et et henrik tuleb, oli rôômukisa taevani.

see selleks. meie igatahes startisime oslosse autoga, edasi-tagasi bussipiletid kahele maksnuks 800 nokki. hullult palju. mina libistasin paar ôlut, richard juhtis autot. seda nimetatakse sugude vôrdsuseks. terve eelneva elu olen mina olnud roolikeeraja roolis ja kôrvalistmel on ôllet libistatud. peale väikest istumist aker bryggel ja kebabipeatust jôudsimegi oslo ooperimajale, mille liustikuna ülalt servalt alla veepiirini laugev katus oli tribüüniks vette ehitatud lavale, kuhu mahtus terve oslo ooperi orkester ära. ilus oli. ane brun oma lumekuningannaliku poeesiaga jäi ilusaks ja kaugeks nagu ka esimesel korral kui teda sügisel nägime aga thomas dybdahl oli lihtsalt vôrratu. tema hääl ja viis kuidas ta kitarri ja klaverit mängib, on juba vôrratu, ta lihtsalt sulatab sind enda muusikasse. see oli juba tuttav tema lugude ja youtube'i videode kaudu. ontserdil lisandus sinna tema isik, soojem ja vahetum kui eeldada oleks osanud. üks parimaid kontserte läbi aegade. liiga lühikeseks jäi, oleks tahtnud veel ja jäädagi unelema hämarikku ooperimaja katusele, linnatuled helkimas merevees, suveôhtu käisvarsi paitamas, kôrvus muusika. mône päeva pärast esineb seal samas laval the national.

millal sina viimati kusagil esimest korda käisid?

just sellise küsimusega reklaamis siinsetes lehtedes end üks lennufirma. paneb mõtlema küll. tuleb välja, et ammu - aasta tagasi Inglismaal (london ei ole inglismaa), ülejäänud reisid on viinud vaid eestisse ja toscanasse (kõiges kolmas kord). kui tihti me satume tammuma vana ja kulunud rada, harjumus, mugavus, turvalisus, lihtsus.

ok, norrat olen sel aastal siiski avastanud ja siiski ka teisi asju sel suvel esimest korda teinud. mulle on esimest korda makstud aiatöö, värvimise ja koogi tegemise eest. olen istutanud oma esimesed marjapõõsad ja maitsetaimed, värvinud terrassi, aeda, maja, rõdu, kummutit ja käinud norras muusikafestivalil, hakkasin koolitüdrukuks ja üldse on mul vägevad plaanid.

suve viimane kuu, vabaduse 9 päeva enne 12 tunnised töö-kooli päevi.  lubasin endale, et teen iga päaev midagi suvist. päikeseloojangupeegeldust saartel all rannas, õlu näpu vahel, on vaadatud, vaarikaid on korjatud, täna midagu uut siis.

barriccost

kordan vana tõde. inspireerivad inimesed su ümber on suurim varandus. isegi kui nad ei tea, et nad inspireerivad. kahel viimasel korral bryggel käies on õnnestunud jutotsale saada kahevõõra inimesega, kes inspireerisid. esimene neist tekitas tundmuse et jah, me teeme kairega selle fotonäitues ära, teine aga tuletas meelde, kes ma tegelikult olen. ja siis piisabki vaid sellest et barricco viimast eesti keelde tõlgitud raamatut lugeda (see mees on tegelikult impressionistlik kunstnik, ainult et ta maalib sõnadega, võrratu lugemine) ja hakkadki rohkem märkama, märkad, mis pilguga saadab noor kutt kahte ilusat bussi astuvat türdukut, pakksu uhke hioakuga mustas kleidis tüdrukut tulipunase motorolleri seljas jne. neid kahte inimest ei pruugi ma kunagi enam näha aga minu jaoks olid nad õigel ajal õiges kohas. sellistel hetkedel elan.

nii ongi hea. nii ongi õige. nii olengi õnnelik.

to the sky

siin on soundtrack

olen siin kolmandat ôhtut. ma tean, kus kapis on tassid, milline piim on külmikus ja mis kohvi topsis. ma olen siin kaisus diivanil telekat vaadanud, tantsinud, saanud ja viinud hommikukohvi voodisse, abieluettepanekut kuulnud,  süüa teinud, sissesôidutee äärekive umbrohust puhastanud ja koristanud.

kodune tunne on alles, kôik, isegi linik laual, on sama kui kaks aastat tagasi, vaid digiboks ja kodukino on siia tekkinud.tunnen end siin köögis kohvi tehes kui oma inimene ja samas nii vôôrana. ma ei kuulu enam siia kuigi nii lihtne oli esimesel ôhtul dushi all olles teeselda, et ta tegelikult istub elutoas ja teeb suitsu. ta nagisse riputatud riided vannitoas lôhnasid turvalisuse järele ja voodiriided suitsu.  jah, tema ettepanekul magasin isegi samas voodis, kuigi minu poolest oleksin vôinud magada külalistevoodis oma magamiskotiga. see selleks. homme varahommikul on illusioon otsas, sôidan koju tagasi.

mingi osa minust on aga alatiseks siin mägede ja järvede vahel.

ja muust ka. ma armastan seda nurruvat sørlandi dialekti, lastega kapten sabeltanni etendusel käies sain aru, miks see on nii pop juba 20 aastat - see lihtsalt ongi vahva. leemurid loomaaias mängisid sel korral, mitte vaid ei maganud, loodan ,et sain mône hea pildi, bø sommerland on ikkagi parim veepark norras (sest siinne on ikka väike küll). CB-d, siinset kohalikku hittôlut poest pudelitega osta oli ikka juhhuuu-elamus.  viin kolm sikspäkki koju ka. ja kummuti. tønsbergi jyskis oli see otsas ja siin ônnestus saada kristansandi viimane (siin on kaks jyski ja ma sain selle, mis poodi väljapanduna oli alles jäänud). ma tulen tagasi. leemureid vaatama ja järve ujuma.

...

Why should I hold this girlfriend;
As tight as I ever could?
Now why should I?
No reason why.
You are beat down worse,
Did I show?
Show me something good.
Show me something.

Mew - Repeater Beater

Ropult isiklik aga ma lähen nüüd paari päeva pärast reisile. Sørlandet, mu lôpuni kokku kasvamata haav, lähen ja vaatan, kuidas on seal taas olla, seekord ilma otsese valufaktorita aga labor on sama.

turvalisus=harjumus

kui su ümber on aastaga kõik teistmoodi kui kogu su eelnev elu, siis piisab sellest, et saab last.fm-i kuulates fotosid redigeerida ja nii hea on olla. eriti kui kurt nilsen mängib, mitte et ta mingi originaalne ja überhea artist oleks aga ... midagi jääb.

ma vist ikka ei salli loodust ...

...vôi vähemalt mitte seda osa, mis minu istutatut ära sööb. kôigepealt läks salat, leherootsud söödi ka lôpuks ära. hostadel ja hortensiatel on lehtedel suured augud sees - nälkjad. nende tapmisest on minu jaoks saanud omalaadne anger management. aga see oli algus. nädalavahetusel reisil tagasitulles avastasime, et liiliad, mis olid kohe-kohe ôide  puhkemas, olid trasformeerunud vaid varteks. nagu oleks keegi ôienupud noaga pealt ära lôiganud. kahtlustasin putukaid aga siis oleks ju vähemalt kroonlehed jäänud maha. till, mis oli ilusti juba tarvitamiskôlbulik oli ka nagu noaga lôigatult kadunud ja trepi ees rôdukastides kasvavate vôôrasemadel oli üks nurk kuidagi kidur ja madalam. ei osanud neid asjaolusid kuidagi seletada kuni tänaseni. tulime poest, tulin trepist üles ümber nurga, et uks lahti teha ja karjatasin, sest mingi oranzh elukas vaatas mulle meetri pealt vastu. ta ehmatas ise ka ja pani klôbinal terassi otsast naabri aeda. ei olnud suur koer nagu mulle esimesel sekundil tundus, vaid metskits. maiustas parasjagu mu eriti uhkeks kasvanud vôôrasemadega. kurat. nii nagu ma ei toida linde talvel selleks, et toita nendega üht naabruskonna peletis-kassi, kes siin hekis neid luuramas käib, ei väeta ja ei hoolda ma lilli selleks, et metskits keset päeva terassile roniks (trepist?) ja neid tarbiks kui valmispandud einet. vôôrasemad taastuvad paari nädalaga, tilli ja porgandit pean endiselt poest ostma. loodus, ma ütlen.

stockholm-rapla-geiranger

jah, see on ultraturistikas "mina olen ka siin olnud" kompositsiooniga. tänane aftenposten nimetas seda tõenäolisemalt norra müüduimaks vaateks - geirangeri fjord. samast artiklist lugesin,et national geographic nimetab seda maailma parimaks reisisihtkohaks. oli ikka ilus ja võimas küll. sõit kõrgmägedest alla (ja see fjordivaade on tegelikult poole tee peal alla) oli peale kreetas käiku lihtsalt mõnus. kui esimesel õhtul tekitas esimest korda lume nägemine mäe tipus suurt elevust, siis neljandaks päaevaks oli see vaatepilt liigagi harjumuspäraseks muutunud. olen seisnud ka paljajalu juulikuu lumes. väga ülesäratav kogemus. eestist ostetud matkasaapaid läks kahjuks liiga vähe vaja. aga nüüd nad on olemas ja ootavad uusi vallutusi. staatusesümbol.
norra vanim puukirik (ikka uskumatult pisike), suurim jääliustik (lüheneb pidevalt), pikim fjord ja suurim järv on ka nähtud, ööbitud hotellis, kus veel maikuus tuleb ukse eest lund pühkida (loomulikult töötas ka seal üks tore eesti tüdruk, kus neid ei oleks), telgis magatud (eelmine aasta jäi vahele), hulk uusi linde pildistatud (remo savisaarega ei püüagi võistelda, lihtsalt enda jaoks, et oleks võimalik ära määrata) ja end tõelise turistina tuntud ka norras, sest meie poole pöörduti pidevalt inglise keeles (üllatus-üllatus kui me seda ju ka omavahel räägime). kokku sai 12 päevaga norras rootsis ja eestis kokku sõidetud umbes 2500 km. lahe.

eestist. nädal jäi liiga lühikeseks ja esimest korda oli mul tõeline identiteedikriis, mis väljendus "ei taha veel ära minna"- ahastusega viimasel päeval ja püüuga richardiga kaks hommikut järjest peale tagasitulekut unise peaga eesti keeles suhelda. ma õpetan talle vähemalt "aitäh" ja "tere hommikust selgeks". parimad hetked eesti reisi ajal olid need hetked, kus midagi ei teinud. ja neid oli vähe. teen kõik, et septembris tagasi minna.

p.s avalikkuse survel keerasin kommentaarid tagasi. laske tulla :)

hakkab tulema...

... teen esimese koogi tellimuse peale ja juba kaks aeda ootavad kordategemist. tegelikult vôiks juustukookidegagi raha teenima hakata (seekord teen küll rabarberikooki.) materjalikulu tuleb suhteliselt korralik tänu siinsetele hindadele - kaks pakki toorjuustu ja vahukoor on ise juba 60 norra krooni, pluss marjad-moosid ja pôhi, aga neid ma teha oskan ja sigahead on need koogid ka. värsketest maasikatest inspireeritud maasika-juustukook oli esimene, mille katsetasin retseptivabalt. hea tuli. ja aiad ... ma vihkan kontoritööd ja kui mulle millegi ilusaks tegemise eest ka makstakse ... laheee

aasta täis

aasta tagasi tulin siia öö otsa magamata 1800 kroonise ülekaalulise pagasiga, unisena nagu siil jôulude ajal, et alustada uuesti. nullist. nüüd räägin uut keelt, töötan kohal, kus ma iial poleks arvanud, et vôin töötada ja mul ongi täiesti teistsugune elu. sain täna kirja gjennestadist, et velkommen til gjennestad, mis tähendab, et olen ametlikult ôpilaste nimekirjas. juhhhuu. alustan 16. augustil norrakeelses koolis. kahe aasta parast saab minust paberitega aednik.

eile käisime neljakesi vaatamas sex and the city 2. neli naist. kolm eestlast ja üks norrakas. pärast tegime bryggel paar jooki. see oli esimene kord, kui oli just nii nagu mulle eestis meeldis, et omad inimesed on ümber. kodused inimsed, toredad inimesed, kellega on hea koos olla. ok. tønsberg on endiselt siiski vaid rakvere suurusega linn, kus ei juhtu suurt midagi aga vähemalt on siin inimesed, kellega saab midagi koos teha.

aasta on täis, tähistasime seda siin naabritega, kes korraldasid aasta tagasi mulle spontaanse teretulemast-peo. naabrinaine küsis minult, mis on selle aasta jooksul muutunud. vastasin talle, et ainult paar "pisiasja" ma räägin uut keelt, mul on uued sôbrad ja mul on täiesti teistsugune elu. ma pean oma kalli auto maha müüma, et osta siin mingi räps, ma olen PR manageri asemel postiljon aga ikkagi ei tule ma eestisse tagasi. 71 kroonise (norra kroonise) ôllega on vôimalik ära harjuda, rahuga naabruses on vôimalik ära harjuda, sôbralike inimestega on vôimalik ära harjuda. koleda keelega ka.

kumu öö ja lillelaat

väikelinna elu on vôimas. pavlovi refleks hakkab toimima kui loen facebookist, kus mu sôbrad tallinnas osavad. smithsi pidu kraalis, kumu öö, kôik need suuremad ja mônusamad üritused, mis mulgi olid käeulatuses ja tallinnas ja tartus elades.
siin ei ole midagi. tantsimiseks on pmst üks koht jubeda 80ndate diskomuusikaga. kumu asemel on kirbuturud ja krahli asemel on lillelaat. meil siin oma kunstismuuseaum on, kus preagu isegi warholit näidatakse (tema nägemused munchi maalidest) aga ikkagi on seda vähe ja oslo on kaugel. tegelikult ei ole, vaid tund, aga teatrissegi minek on ikkagi tegu. eks vôimaluste puudumisel tuleb leppida olemasolevaga. aga tallinnasse tahan. väga. 23 päeva pärast hakkan sôitma.

lihtne elu

praegu on konkurentsitult kôige ilusam aeg. need lôhnad, eriti peale vihma. mu aed näeb aiam välja kui eales varem. eestist sügisel ostetud tulbid ôitsevad maja ees, majatagune kalju külg on peaaegu korrastatud. aitäh ema nôu ja tegemise eest! pisikesele peenraribale külvatud salat, porgand, till, redised ja herned on tärganud. kui terrass sel nädalal värvitud (tagasihoidilikud 150 ruutmeetrit) panen oma vahemereliku potitaimede kogu ka päikeselôôska maja seina äärde tagasi.

ema külaskäigu ajal ôitsesid veel forsüütiad ja kirsid, nüüd on need läinud. ema ka. aga ta jäi väga rahule ja nägi ka siinse 17. mai ära. vahemärkusena olgu oldud, et lapsed said tôelise norra 17. mai koos hulga jäätise, linna ja kohaliku laste rongkäigu kohustusliku lipulehvitamisega ja mängude ja tralliga kooliôuel. tegin pilti ka aga kuna arvuti on omadega teispoolsuses ja erinevalt eestist ei ole mul siin ühtegi tuttavat itimeest, siis ma ei teagi, mis sellega saab.

tubli lillekasvataja, kes mustamäekorteris suutis ikka päris mitmesaja krooni eest niiskuslembelisi ja teiste "puuetega" taimi välja suretada, suutis orhideel teise ôievarre välja meelitada. ostsin ta oktoobris ühe ôitsva varrega. esimesena tärganud varrel on juba täitsa ôiepungade moodi asjad peal, ehk paari nädala pärast ... väikesed rôômud.

Sellised vôivad näha inimesed välja peale 50 aastat abielu. Ilus kuldpulmapaar. Hästi tehtud, Egil ja Elsa Marie. (Nagu pildi kvaliteedist näha, siis ma ei üritagi väita, et olen pildi autor).
Pst vôiks ma ka veel seda suuta teha aga näeksid selleks ajaks ôite kortsus välja. ma ei tea, kuidas nad seda tegid aga olen uhke ja ônnelik nende üle. nad on fantastilised inimesed, viie lapse vanemad, lapselapsi rohkem kui tosin. tuletôrjuja ja medôde, nüüd môlemad pensionil. Kes teab, kunagi ehk ütlen neile jälle tere. Päriselt, mitte facebookis.

see on ôhus

See on ôhus. Nädal veel. Siis on see käes. Eestis ei ole midagi, mis oleks vôrreldeva 17. maiga siin - norrakate rahvuspüha selle auks, et 1814 vôeti vastu pôhiseadus. Päev, mille tähtsaim osa on lapsed. Mul on kodus juba mitu paberit selle kohta, kuidas see päev vähemalt Maria koolis toimub. Pühapäeval on lausa koosolek veel teemal, et kus, mis ja kuidas. Igatahes tean, et pea lastele ostma lipud, mariale küpsetama kooli koogi ja vôtma kohvikannu ka kaasa. Uhh.

Igatahes valmistun moraalselt. Ilusad riided peab selga panema (teksad on sel päeval no-no kuubis), akud on laetud, et kaameraga ronkäigus marssivatest lastest pilti teha. Koogiretsepti pean veel välja valima ühise peo jaoks kooli hoovil pärast.

Eelmisel aastal Tallinna Raekojaplatsil Norra rahvuspäeva tähistades ütlesin lastele, et see järgmine aasta saate teie rongkäigus kôndida. See on nüüd käes. Minu jaoks teine 17. mai Norras. Väga erinev esimesest. Isiklikum ja uhkem. Sel aastal ei pane ma seda rosetti, mis siin pildil, rinda vaid selleks, et massi sulanduda, vaid kui tôeline piduline. Ma elan siin, mu lapsed käivad rongkäigus, ma kuulun siia.

tegemata asjade nimekiri

et ei stressa ...

... aga kui vaja on teha kaks artiklit üks cosmole, teine delfile
ettekülvatud taimed aknalaual nôuavad paremat kasvukohta ehk siis potitamist
ôues vajab köögiviljapeenar valmistegemist ja külvamist
päris palju asju, mida enne ema tulekut tahaks ära teha - ja ta tuleb siia juba kümne päeva pärast.

eks hakkan otsast lükkama. vahel autoga sôites, tuleb kusagilt läbi udu vahel veel meelde, mis tunne oli norras olla siis kui olin armunud - maasse ja sellesse inimesse, kes mind esimest korda siia kutsus. maa on saanud omasemaks, suvalised lausekatkendid poejärjekorras omavad juba tähendust, mingi arusaam sellest rahvast ja kultuurist hakkab vaikselt tekkima, aga see rôôm erilisest maastikust, vôrratust loodusest ja lihtsalt sellest, et siin on kôik nii teismoodi kui eestis, kipub argielu askeldustesse ja muredesse uppuma. palun seda tagasi.

trepist allakukkumine on jäänud juba paari nädala taha, ehk julgen nüüd ka juba rattaga ühe tiiru teha. natukegi rutiinist väljas.

back to reality

see oli ilus reis täis päikest, ôites puid ja rohelust. ilus puhkus, mis lôppes suure tüliga viimasel ôhtul.  teema - raha, mis sujuvalt keris end teemale minu lapsed ja nende söömisharjumused. ei kommentaari.

siin olen ma mitmelt inimeselt kuulnud, et ära stressa, vôta asju kergemalt. vbl stressangi liiga palju, paljusid asju ei saa muuta, kuid nii môndagi saab. ülim tarkus on nende kahe vahel vahet teha. aga sisse vôidakse sulle sôita ka asjade eest, mida sinul polegi vôimalik muuta ... ma olen pisut väsinud. vaimselt väsinud. täna oli esimene päev peale reisi, millal ma ei nutnud. lihtsalt tahaks, et hea oleks, kartmata, et järgmisel hetkel ei kuule jälle selle kohta, mis kôik valesti on.

käisime annel külas. ilus pidu ja tore päev oli. naljakas, kuidas 200 km eemal polegi veel kased varajases hiirekôrvus. taitsa kôunas, kristiansandi ümbruses on tôenöliselt juba vägagi roheline. peol oli väike 2-aastane blond tüdruk, kes tuletas mulle meelde minu kunagist soovi saada kolmas laps. ronis sülle ja sôber oli. pisut veinisena nagu ma seal olin, tegi mind  kurvaks, et mul ei saa sellist heledapäist tirtsu kunagi olema. peo lôppedes lambanaha all  tähti vaadates ja shampust juues sain ma aru, et vahel vôib endale ju lubada lihtsalt head olemist. iga päev natuke. sest stressata ei ole tôesti vaja - keda see ônnelikumaks teeb?

käisin laupäeval, esimesel mail kell 11 (uskumatu aga jah, just sellisel ajal) arenguvestlusel, et kas ma olen ikka piisava kogemusega, et teise aasta aiandusest alustada. laulsin siis kogu oma elukogemuse ette alates ema aitamisest koolitöös kuni enda aianduskatsetusteni välja. muuhulgas sain teada, et aednikud ôpivad ka traktoril ^li vahetama, sôitmisest rääkimata. okkei. palun isal end suvel ôpetada, sest minu trakotrisôidukogemused jäävad pigem lapsepôlve. paar tundi hiljem saatis ta ka mulle koopia otssuse kohta mind lubada ôppima. seal seisis minu nime kôrval tiitel gartner (aednik). uhke oli.

inspiratsioon

kas see oli nüüd selle môjul, et kaire täna siin kolm tundi oli ja tütardega koos high school musical ühe jälle ära vaatasime ja rääkisime kohvi ja ahjusooja leiva kôrval asjadest, mis meeldivad vôi oli see kôigi nende hetkede summa, mil olin môelnud, et peaks ... igatahes vôtsin täna pintslid ja lôuendid välja ja maalisin taas. hea on.

100% nutt ja hala

miks ....
... ei saa ma siin tønsbergis dartsi mängida ?
... ei ole vôimalik osta poest kohupiima kui mul käivad metsikud kohupiimakoogi neelud. kevadpühad ainult vôimendavad kohupiimavajadust. siin pole mitte midagi ligilähedastki.
... ei paista peenrast ühtegi sügisel istutatud lumikellukese vart ?

***
Käisime täna Oslos Kaire, Matilde, Anne, Eriku ja ja viimaste tütrega. Lapsed on nüüd Oslo kuningalossi ja Aker Brygge ja Vigelandi Pargi ära näinud. Peamiselt olime Bygdøyl rahvusmuuseumis, kus oli munade näitus ja kus lapsed ka ise said mune värvida. Need läksid küll teel koju viimseni katki. lastele müüs tühjaks puhutud mune, vars taha pandud, 10 krooni tükk, kohalikus  hittseriaalis Himmelblå kaasategev tiinekas. Tundsin ta ära. Päriselus näeb ta pisut noorem välja. Tore oli, mitte just heast ilmast sôltumata. Maria kauples end muidugi Matilde juurde ööbima. Meile sobib. Kairele sobis ka.

ülevaatus

lumi on peaaegu kadunud, pôldude kôrgemad nukid on juba paljad. kolme päeva ees nägin karja lôokesi ja kiivitaja ära. talvikesed teevad haavapuuotsa pesa. seda nad seal istusid terve talve, meeldima hakkas. inglise kunigannasks ma ei hakka aga vihm ja kohati 7 soojakraadi on lund ikkagi kôvasti sulatanud. ootan pônevusega, kas ja millal sügisel maha istutatud lumikellukesed ja hiljem tulbid ôitsema hakkavad. ja kas hebe jäi ellu. ise hästi ei usu aga vaatame.

ikkagi nii pônev on kui on on pisikenegi aed. aga mul on selle pisikese aiaga suured plaanid. kôigest selle tänava kaunimaks :P

okas sees. ikka veel

marius ja vilda lisasid mind facebookis sôprade listi. nad on kaks noort inimest, kes mingil hetkel oleksid vôinud olla osa minu perekonnast. eile hakkas vilda minuga rääkima. me pole vist päriselus kunagi nii palju järjest rääkinud, seekord suhtlesime veel norra keeles ka. siiani olen nende mingil määral taasilmumisest mu ellu kerges shokis. mul on kahju, et ma neid rohkem tundma ei ôppinud kui mul vôimalus oli. keelebarjäär. nemad ei rääkinud väga inglise keelt ja minu norra keel oli üsna null. nüüd on nad kaks aastat vanemad, mariusel on tüdruk ja vildast on saanud klassi parimaid ôpilasi.
tegelikult on mul hea meel, et nad taas orbiidil on.  palju on neid lapsi, kes oma (kasu)isa eksi sôprade listi vôtavad?

kolm nädalat järjest ...

... olen rääkinud kodus külalistega eesti keeles. kôigepealt tänu ônnelikule juhusele leitud eestlane kodulinnast, siis eestlane gardemoeni lennujaama lähedalt (tänu facebookile) ja siis eestlane, kes on elanud siin kolm kuud ja on passi järgi hoopis lätlane, aga on on suutnud pisut eesti keelt isegi oma poolakast mehele (viiendat pôlve siiski lätis) ôpetada. au tüdrukule ja tema emale, kes lätti kolides ja läti mehe kôrvalt oma viiele lapsele eesti keelt pidas vajalikuks ôpetada.
kuidas ma tema tuttavaks sain? saabusin tööpostile keset ööd kui üks pikka kasvu noormees toreda aksendiga mulle ütles: "tere, minu nimi on hendriks". sa nugis. olin peaaegu keeletu. "kuidas sa eesti keelt oskad," suutsin ikka vastu küsida. igatahes nii nad tulidki siis koogiga külla meile laupäeval. kuus tundi lausa lendasid. nad meenutasid mulle mu eesti sôpru - noored ja targad, kôrgharidusega ja postiljonid. majanduskrahh on lätis nii tugev, et nad on nôus siia tulema postiljoniks, elama viieteistkümnekesi üheksatoalises majas ja elu on neil selline, et nad ei teagi, mis linnas ôlu maksab. peale nende külaskäiku ja kirjeldusi nende elust seal majas, kus pôrandad on niisked ja magamisase on pôrandal, et jahh... ise ei tahaks.

...ohhh

eilne päev oli tôsiselt halb päev. esiteks jäin ma oma uuel postiljonimarsrudil ajahätta, Läti kangelane Janis tuli ja päästis mu taas. Lubasin talle päev varem, peale esimest korda marsruudi läbi tegemist, et ma vôin talle ühe "emergency calli" teha kui taipan, et ma ei jôua ôigeks ajaks valmis - ikkagi esimene kord tundmatul alal. Ta ennetas mu kônet ja ootas mind juba viimasel neljandikul. Lôpetasime deadlainiks.

Viisin Marteni kooli ja jïn ka ise sinna tundi andma ja sain parkimistrahvi, mille eest, on senini arusaamatu. Siis hakkas mu auto kohutavaid hääli tegema, kartsin et pean taas raha välja käima auto eest aga tundus, et tegu oli vaid jääga.

Igatahes oli ôhtuks sigakurb ja väsinud. Ka täna ei teinud ma route'i läbi üksi vaid Janisega Auto hakkas nii kôvasti jôurama, et pidasin targemaks selle tee äärde jäta ja oma läti kangelase jälle välja kutsuda. Kahe peale läks meil kaks tundi.

homme hommikul pean siis suutma üksi ôigeks ajaks lôpetada. kerge ei saa see olema, sest neljapaëv ei ole kerge päev. olen juba praegu stressis. ma ikkagi vihkan seda tööd. eelmisel nädalal kui delfile lugu kirjutasin istusin raamatukogus, lugesin vanu ajaleheartikleid ja tundsin, kuidas ma olen omas elemendis kuigi ma pole eriti arvamuse avaldaja inimene ja kui Cosmo ja muusikaarvustused välja arvata, pole ma ju kirjutanud 2,5 aastat. ma jumaldasin seda tunnet, kuidas ma istun ja infot kogun. delfi debüüt läks hästi, peale seda kui M teatas, et kommid polnudki hävitavad, julgesin neid ise ka lugeda. môni oli lausa kiitev. tahan ahela teise otsa tagasi - laialijagajast kirjutajaks.

et siis sedasi

eelmise nädala kahe järjestikuse plusskraadipäevaga juhtus ime. tundsin jala all kuiva asfalti. ma ei teadnud, et see tunne vôib nii vôimas olla. asfalt, môtelge. see lumeuputus on kurnav, kui see kôik aprilli lôpuks on sulanud, olen ma inglise kuninganna.

ootan kevadet. talvikesed lôugavad maja kôrval haavapuuotsas nagu segased, läbi köögiakna on päike juba lausa kôrvetav, lapsed lähevad juba valgel ajal kooli aga ... lumi. see räpane, vana lumi. mine juba, aitab!

kevad toskaanas vol 3

ma teen seda jälle. seekord kahekesi. 56 tundi toskaanas. kiire sôôm värve, lôhnu ja soojust, kusagil sôôrmetes on mingi mälestus nendest lôhnadest veel alles. ônn piletite näol maksis vaid 400 norra krooni . 20 minuti kauguselt olevast kodulennujaamast otse pisasse. peale sellist talve on seda sôômu väga vaja. elagu ryanair. meie esimene ühine reis. kodumaal käimised ei ole ju sama.

turist

viis kuud jätab oma jälje. peale kolme ööd oli tallinnas juba kodune tunne olla. samal ôhtul sôitsin autoga taas rootsi laevale (tegin ka kümme tundi ja vaid kahe "loodus kutsub" peatusega ka sôidurekordi läbi lumesaju suunal stockholm - tønsberg aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida).

aga linnas, kus olen elanud 11 aastat, olla turist, on ka vahva. sôpru oli hea näha. rääkida nii paljut polnudki kuid lihtsalt koos olla oli nii hea. vôib olla hakkabki see tätte lauludes kirjeldatud vanus kätte jôudma, kus rääkida on üha vähem aga koos oldud hetked on seda hinnalisemad.

pooled inimesed jäid nägemata. nendega kohtun  järgmisel korral esmajärjekorras. esimesel ôhtul oli tungiv vajadus väljendada end eesti keele asemel inglise keeles. harjumus. olin unustanud, kui hea on röstinud rukkipala. kui mônus on hundis istuda ja tantsida muusikas, mida tønsbergis ei kuule kusagil. parimad palad on alles. need jäävad. turistina saan lubada endale seda, et nopin välja vaid parima. isegi ema kaasa antud moosid ja mahlad on mul nüüd siin olemas.

eestlased tønsbergis? leitud

läksin täna karjäärikeskusesse, et rääkida teemal, kas saan laustada teisest kursusest kooli vôi pean ikka esimesele kursusele minema. kuna rääkisin telefoni teel inglise keelt ja koha peal alustasin norra keeles vestlust, küsis naine, kellega telefoni teel kohtumise kokku leppisin, et kas ma ikka pidin temaga kohtuma. hihii.

igatahes piisab mul eestikeelsest keskkoolilôputunnistusest ja saangi minna kooli. muuseas küsis ta keset vestlust (mis ikagi kujunes inglise-norrakeelseks), et kas ma kairet tunnen. möhh??? kaire on ikka väga eesti nimi. sain kaire telefoni numbir ja töökoha ja läksin joonelt kättejuhatatud riidepoodi. kuulasin müüjate aksente ja püüdsin eesti keele kuma tabada, kumas, aga see naine oli väga hôivatud, läksin siis teise müüjanna juurde küsimusega, et kas kaire on täna tööl. kaire vastas et tema ongi. ühes riidepoes töötab siis kaks eestlast. minust paar aastat vanemad, môlemad 14 aastat norras elanud, lapsed ka pea ühevanused, vaid eesti keelt lapsed väga ei oskavat. arusaadav. varsti läheme kohvile. aga see tunne norras poes uute tuttavatega eesti keelt rääkida oli ... lahe.

ma lähen sügisel kooli

skål...

... ehk maakeeli terviseks selle puhul, et vaid 12 päeva pärast panga külastust tean juba oma kontonumbrit. pangakaardi ja internetikoodidega läheb veel vähemalt 3-4 päeva. see tähendab ühtlasi ka seda, et mul on lootus selle nädala lôpul saada oma esimene palk ... st avanss peale kahekuulist töötamist. ametlik palgapäev on endiselt alles kolmekümnendal.

mu tuba on preagu leivaküpsetuslôhna täis, taas erinev segu, seekord seemnetega täisteraleib, ehk siis maakeeli sai. (vein on ka aga seda ma rohkem ei maini). tainas tuli seekord perfekt, st et sôtkumisel Löi lôpuks juba käe küljest lahti, varstikohe saan teada ka maitse.

mu poja ôpetaja ütles, et marten peab veel norra keelt omandama, et täiesti norra kooli minnaa, samas rôhutas ta et lôpliku sôna ütlen ikkagi mina. maria kooli minek sôltub testi tulemustest, mida ta kolme päeva pärast tegema asub. sain selle testi koju kaasa ka ja harjutame seda preagu. môned sônad on sellised, mida ta norra keeles ei tea, näiteks puujuur ja tüvi ... ja norra kuninga nimi, aga ma olen päris kindel, et peale tänast ôhtut ta mäletab neid ja ta teeb selle testi ära.

marteniga hakkasime aga ôhtulugemiseks kasutama neljanda klassi ühiskonnaôpetuse raamatut. tegu on totaalse miksiga ühiskonnaôpetusest, geograafiast, ajaloost ja loodusôpetusest. tegelikult mulle meeldib, et aineid väiksemateks osadeks siin ei liigitata. maailm on siiski tervik ja seosed tekivad ka lastel paremini. ja minu norra keel areneb samuti. aeg-ajalt ma annan alla ja ütlen môned asjad inglise keeles, kuid jah, pmst ma räägin norra keelt norrakatega.

eesti..., eesti .... eesti ! 9 päeva pärast asume teele.

öised rôômud

mis on kolm tööriista, mida postiljon igapäevatöös vajab? ôige vastus on auto, PDA koos aadresside ja ajalehtede/ajakirjade nimekirjaga ja labidas. täna oli siis tôsine esimene töö-öö, kus lumi tuiskas näkku, sissesôiduteedele ette vaalutatud lumevallid sundisid mind postkastideni jôudmiseks metskitsehüppeid tegema ja lumi oli pidevalt poolde säärde. kuna eile ôhtul saabunud tuisk vaibus alles lôunaks, olid tuisuvaalud ja teeäärsed lumevallid juba öösel ikka korralikud. tegelikult peab siinseid tee lahtilükkajaid kiitma. masinad olid vist kogu öö töös, vaid üks pikk ja pime ummiktänav oli 10 cm lume all. just seal ônnestus end ka lumevalli kinni sôita, nii et labidas oli asja eest.

esimesed kümmekond postkastideni sumpamist ja hüppamist tuules laperdavate lehtedega ajasid mind itsitama - nii hullumeelne ja teistsugune oli see kogemus. lôpuks olin lihtsalt rampväsinud. ja muidugi sattusid  kohaliku lehe kandmine kôikidesse postkastidesse, hoolimata, kas leht on tellitud vôi mitte (kohaliku lehe reklaamikampaania) ja selle talve suurim tuisk ühele ööle. korralik trenn. muuseas, norrakatel on huvitav hobi. paljud, eriti vanemate inimeste postkastid on puidust tehtud ja käsitsi maalitud. môned firmad kuulutavad sellist teenust lausa kodulehtedel. kunstiline väärtus on neil maalingutel üldjuhul kaheldav, aga masstoodangule vahelduseks on sellised postkastid küll. eesti aedade külge sellised küll hästi ei kujuta.

tänase päeva uudiseks on see, et alates aprilli lôpust keelatakse norras ära lennujaama turvakontrolli läbimine ilma lennupiletita, st et seni saavad kôik, kes soovivad kedagi lennukile saata vôi lihtsalt lennujaamaôhku nuusutada, seda vabalt teha ka väravate piirkonnas. ausalt ôeldes poleks ma arvanud, et norras seda siiani teha üldse tohib. norra on küll ka viimaseid euroopa riike, kus see on lubatud ja keeld seataksegi sisse EL-i nôudel (hoolimata, et norra pole ja ei taha ikka veel EL liikmeks)

...kivide ja kändude

siin vôtab tôesti köik hullult aega. näiteks pangakonto avamine on tehtud nii keeruliseks, et ... ei, ma ei kaalu varianti, et mu tööandja mulle eesti kontole maksaks aga peaaegu tundub see juba hea ideena peale kôike seda jama. käisin pangas, seal öeldi, et kliendiks registreerida saab end internetis. registreerisin. siis sain e-kirja, et lähipäevil saan teate selle kohta, et nüüd vôid minna panka ja enda isikuttôendavat dokumenti näidata ja siis läheb veel kuni 10 päeva ja siis saadetakse internetipangakoodid ja kaardid postiga koju ...... viis tööpäeva hiljem ei ole ma saanud teadet ei kirja- ega arvuti postkasti, et mine ja tôesta,et oled see, kellena end näidata tahad. helistasin panka. sealt öeldi, et uurime ja helistame tagasi. samal päeval ei helistatud ....
aaaaargggghhhh.

minu soov kohalikku aianduskooli koos 18-aastase (ja mône hullu "vanuriga" nagu mina) vôib sôita ise aia taha kui homme mulle *bling* "tagasi helistatakse" ja teatatakse, kas ma pääsen 6000 nokise aastamaksuga (tegu on erakooliga) vôi pean kui välismaalane täie rauaga keevitama (jutt on siis umbes 100 000 nokist aastas). kui see teine variant käiku läheb, matan oma mullassonkija ambitsioonid maha.

ja lapsed on päris koolis. nutt tuli peale kui ma peale esimest päeva avastasin, et nad tegelikult ka ôpivad seal. nutt selle pärast, et ma peaksin nad tegelikult esmaspäeval tagasi saatma reignbueni kooli, kus ka 7. klassi lapsed tähti vihikusse maalivad. nad on isegi pool kooliaastat juba kaotanud. jah, ma olen nôus nendega kokku 3-4 tundi päevas istuma, nagu eile ja täna istusime, ja koolitööd tegema, kui nad vaid järjele saaks. järgmine eesmärk on saada nad päris kooli, mitte päevaks nädalaks vaid päriseks. nad tulid esimesel päeval koolist koju nii ônnelikena ja teatasid, et nad tahavad sinna kooli jäädagi. arusaadav, martenil pole reignbueni koolis ühtegi omavanust ja ega nad palju reignbueni kooli lastega ju räägigi - pole ju ühist keelt, milles rääkida.

maria luges eile ôhtul kôva häälega norrakeelset Petsonit ja Findust. naeris ôigetel kohtadel ja teadis mitut sôna, mida mina ei teadnud. ma vôin öelda, et mu tütar räägib vabalt norra keelt. ma olen uhke.

kohe ja rohkem!

mul vôttis esimese töö leidmine aega pool aastat, nüüd olen kurb, et vähem kui kaks kuud hiljem ei paista kusagilt kolmas.

kui see nimikiri valmis kirjutada, mida osta vaja oleks, vôteks see vähemalt ühe A4 lehekülje. alumises otsas oleksid pisiasjad nagu postkast ja riideid lastele, ülemises otsas kroonivad minu isiklik raamaturiiul, diivan ja uus vannitoamööbel. kuid ma pole kindel, et mu oodatud palgapäev reedel üldse saabub (selle raha eest muidugi korraga kôiki vajalike asju ära ei osta), sest ametnikud norras on hullemad kui eestis.

8 päeva eest esmaspäeval maksuametis käies lubasid nad, et saadavad mulle maksukaardi ära samal nädalal. täna infoltelefonile järelpärimist tehes tli välja, et nad pole seda välja saatnudki. see paber on ülioluline, et saada siin riigis palka. mul on kaks päeva midagi välja môelda. ja üle lei nad seda paberit pôhimôtteliselt ei ulata, vaja postiga saata. paberimajandus kuubis.

registreerisime end mariaga täna selles samas majas - kohalikus imelilusas raamatukogus lugejaks. merelainetest inspireeritud katusega klaasist maja, mis jätab avatud ja ôhulise mulje. raamaturiiulid on tänavalt näha. tïesti teises äärmuses vôrreldes meie keskaegse kindlusevälismusega rahvuraamatukoguga tallinnas. esimesena tôime koju norrakeelse Petsoni ja Finduse raamatu, loomaraamatuid (mariale) ja kosmoseteemalisi raamatuid lastele (koolis on neil see teema ja ma olen ju ôpetaja nüüd). martenit ei saanud veel registreeida, ootame tema uut isikukoodi. järgmisel nädalal on nad kodulähedases päris koolis. olen taas teisipäeval nendega. pônev. lahe.

ei ole külm

reedel vötsin sis ülemusel nööbist kinni ja küsisin ilma ipka sissejuhatuseta, et kas saan neli päeva vabaks. sain. nii et tuleme eestisse. hakkan tegema päevakava, et kôik vajalikud asjad nelja päeva sisse ära mahutadja mu vend tuleb samuti siia, saame jagada pikka sôitu stockholmi. selleks ajaks on pakane eestis otsas, eks. see -3, mis siin "möllab", sobib mulle oi kui palju paremini.

homme teen ära jägmise ajaloolise sammu. avan pangakonto ja hakkan raamatukogus lugejaks. loodetavasti jôuab mu maksukaart ka ruttu kohale, et saaksin reedel oma esimese norra palga.

kole keel

ma meeldin norra keelele üha rohkem, saame järjest paremini läbi ja ma môistan teda üha rohkem. teisipäeval koolis pidas¨väga pôriseva r-ga naine abiôpetajatele loengu, puhtas berrrrgeni dialektis. ma olin rôngas, sest ma sain pea igast sônast aru. uus tase. nüüd julgen ma kuhugi kooli (täpsemalt oma unistuste kooli) kandideerida, sest tean, et saan aru, mida ôpetaja räägib.

ja siis ajalehed. üks minu postiljoni töö eeliseid on see, et kui pakkijad on lehed loendanud ôigesti, jääb mul autosse igal hommikul peale tuuri lôppu üks Aftenposten ja vähemalt üks Tønsberg Blad (tavaliselt on need küll nii kortsu pakitud, et just selle pärast olen need endale jätnud). Ja ma loen väemalt paar artiklit sônaraamatu abiga ja kirjutan vôôrad sônad välja, seda juba kuu aega. aitab. tohutult. aga norra keel on endiselt kole keel, eriti lääne ja lôuna pool, pôhjapoolsed dialektid on nagu räägiksid inimesed norra keelt soome aksendiga. siinne kant on oslo kônekeele môju all, st et siin räägivad inimest sellist norra keelt nagu uudistes loetakse, üsna kergesti tabatav. p.s mulle see kole keel meeldib.

kui sul uni hea, siis käsi kokku löö

Pôhimôtteliselt magasin ma täna pea terve päeva. Unevôlg oli kohutav. See 2.20 ärkamine on veel ok aga kui peale laste koolisaatmist magada ei saa, ei jaksa ikka eriti olla. Aga ega ma postiljoni tööd ka igavesti tegema jää. Otsustasin end nüüdsest mitte enne kella kolme siiski lehe jagamispunkti Shelli bensiinijaama enam vedada. Tihti ootavad seal 11 autot vahel 20 - 30 minutit, enne kui mikrobuss, lehekäru sabas, kohale vurab. Esiteks ei maksa mulle ootamise ja auto soojendamisele kuluva bensiini eest keegi, teiseks ei ole vaja teistega koos ühe käru ümber tungelda ja saab ka auto vôimalikult lähedale ajada, nii et ei pea raskeid lehepakke kaugele vedama. Ega erilist suhtlust seal nagunii pole. Norrakad küll räägivad omavahel lehekäru oodates ja lätlasted suhtlevad ka omavahel, mina olen mingi üksik eestlane, kes alles kuu aega tööl on käinud.

Lehtede lahtipakkimisele kulub kuni veerand tundi. 250 kohalikku ajalehte Tønsberg Blad'd, 50 Aftenpostenit, nädalvahetusel rohkem ja peotäis muud kribu. neljapäeviti ilmub nädalajakiri Tehnisk Ukeblad, mis nagu nimigi ütleb, räägib tehnikast autodest mootrite ja arvutiteni. Ja see on nii pop, et eesti ajakirjaväljaandjad vaid kadstaksid - üle poole miljoni lugeja. Kui reklaame ei ole ja lehed pole ülemäära paksud (nagu nädalavahetuse lehed siiski on), kulub ringile umbes 110 minutit, rekord on praegu 97 minutit. Reklaamide ja paksude lehtedega vôib ring venida 2,5 tunniseks. Mis on isegi hea - ei teki kiusatust magama heita enne kui lapsed üles ajan. Ja nagu ajalehed on igas valmimisfaasis seotud deadline'ga, on see ka laialikandmisel. 6.30 peavad kôik lehed olema postkastides. Ma olen küll hiljemalt juba kuueks alati kodus. Varsti küsin suuremat ringi, teenin pisut rohkem ja ei jôua liiga vara koju.

Tähelepanek elusloodusest. Kui siin kaks nädalat igal ööl 18-24 külmkraadi oli, olin ma tihti ainuke elusolend, kes mööda tänavaid kulges. Ilmade soojenedes on aga ka kassid välja jälle lastud. Ja kelgud. Siin järelikult ei varastata. Tihti näen ööseks lahti unustatud garaazhiuksigi, kôigi vôimalike tööriistadega jne. Minu teekonnal, umbes 320 postkasti, on vaid umbes kümmekond lukustatud. Ok, norrakad kannavad küll ka euroopa naiivseimate inimeste austavat nimetust. Mulle sobib see ühiskond, kus inimesed pole paranoilised. Ja ôhtul maja ette jäetud kelk on ka hommikul omal kohal.

-

ma olen tänulik kôigi nende aegade eest, mil ma olen olnud oluline osa kellegi maailmast, hoolimata sellest, et need ajad on olnud oma lôpuga.

täna aasta tagasi olin ma esimest korda lörtsisel esmaspäevasel ôhtul tønsbergis. tore oli istuda täna sama laua taga linna popimas pubis Havariet'is (laevavrakk tôlkes).

Alustasin täna oma ôpetajakarjääri. Järjekrodne käik, millest ma poleks unistadagi osanud. Juba kevadel ütles mu norra keele ôpetaja, et pôhimôtteliselt saan ma olla Norras oma lastele ôpetajaks. Kuna terves linnas ûhtegi teist eestlast ei leidu, hakkasingi siis ise oma lapsi teisipäeviti koolis aitama. Mu norra keel on ideaalsest kaugel aga kui minu lapsed on ainsad, kellel teisipäeviti pole kôrval nende keele oskajat, on see pisut ebavôrdne. Nüüd ongi siis nii, et ma räägin pool päeva norra keelt, aitan lastel ôppida ja mulle makstakse ka veel selle eest. imeline.

sooja leiba, môtelge

Ära tegin. peale laste korduvaid igatsusi teemal must leib otsin siis "dansk rugbrød" ehk "taani rukileiva" nime all müüdava jahusegu, millele oli ilusti pärm kaasa kleebitud ja tegin elus esimest korda leiba. Tuli täitsa söödav, isegi väga. Esimene päts kadus nagu ... soe leib. Maitse on selline nagu heledad vormileivad seemnetega Eestiki. Järgmine kord lisan rohkem siirupit ja püüan ta tumedamaks saada, et nagu päris Eesti leiva moodi näeks välja. Olen uhke. Teen veel.

Käisin kohalikus maksuametis ehk Skatt Søris ôiendamas, et mu poja fødseldato ehk siis kohalik isikukood tunnistas ta kolm aastat vanemaks kui ta tegelikult on - 97 asemel oli kirjutatud sinna 94. poiss ise oli muiudgi rahul, et saab kiiremini ôlut osta, aga mulle see muiudgi ei istunud. Sôbralik onu tegi siis sünnitunnistusest uue koopia, markeeris sünnikuupäeva sellel kollaseks ja lubas taas asjapulkadele saata. See tähendab et laste registreerimine arstile ja muudesse vajalikesse kohtadesse lükkub veelgi edasi. Mul ja Marial on vähemalt see number ôige, see number, mis avab nii panga kui raamatukogu kui kôik muud uksed.

Homme lähen kooli, ehk vôetakse mind lôpuks oma lastele eesti keelseks abiôpetajaks. Rohkem eestlasi pole nad siiani Tønsbergis suutnud leida. Igal teisipäeval kui poolakad, somaalased, leedukat ja kes nad kôik seal kos on, istuvad ja lahendavad ülesandeid möne nende keelt rääkiva inimesega, keerutavad minu lapsed pastakat ja tunnevad end väga üksijäetuna. Ja Maria rääkis alles nüüd, et terve teisipäev on selline päev. Ma ei osanud ka ise küsida enne :S

talv. rohelist muru nagu polekski oln'd

(soundtrack on siin)
sügavalt jaanuarikuine nädalavahetus sai veedetud väga sotsiaalselt. laupäeval külastasime meest, kes lahkus peale abielu purunemist 4-6 aasta eest (tal endal ka ei tulnud meelde) norrast ja peale elamist inglismaal ja hollandis jôudis ringiga norrasse tagasi. ta on inglane, kes läbi ime sai endale siia juba hollandis elades töökoha ja üürib nüüd vanalinnas 9 K eest kus korterit, kus pole külmkappigi, pliidist ja pesumasinast rääkimata ( need kolm kodumasinat vôib panna suvalisse järjekorda, ikka on suht äärmuslik olukord). Igatahes on ta tagasi, vôttis nädalavahetuseks oma tütred enda juurde ja kostitas meid krôpsde ja hotdogidega, mida sai soojendatud toki otsas kamina kohal. ka nii vôib. sain teada, et inglased ei käi enam "english night" üritustel, sest seal annavad tooni sinikraedest ameeriklased, et inglased on liiga "talkactive" pôhjamaiselt sissepoole keeratud norrakate jaoks, kes arvavad, et ju neilt midagi tahetakse kui nende vastu liiga sôbralikud ollakse. ôhtu lôppes meeleolkalt ta tütardele voodit kokku pannes.

Täna käsime Brita juures Marteni salli ära toomas, mis oli seal uusaastaôhtust saadik. Brita tütar oli vahvleid küpsetanud, Brita tegi ka leiba, pärmi, mitte juuretisega. Taas inspireerusin, peaks ikka ise ka ükskord kätte vôtma. Ta soovitas ka head jahusegu, vaid 20 krooni kilon pakk. peaksin juba siinsete hindadega harjunud olema aga ika fantaseerin sellest, kuidas ma Eestist veebruaris autotäie (nii palju kui kelkudest-suuskadest ruumi üle jääb) toitu kaasa vôtan. Ja juuretist küsin kellegi käest ka.

Tegelikult oli tänase päeva peasündmus ameerika fotograafi Duane Michals'i näitus Hortenis, väikeses linnas kus asub väga vahva fotomuuseum. Mulle meeldib, kuidas see mees paneb kokku lood ja pildid, mis saavad hoopis laiema tähenduse. Nagu alati - pildi allkiri tema puhul küll pildilalune lugu) räägib sama palju kui pilt ise. Mulle meeldivad sellised nädalavahetused. Inimesi. Elamusi. Neid ma hingan.

Helenile

Ma lubasin. Teen nüüd ära. Panen nii Sinu kui ka enda jaoks kirja, mis siinpool Läänemerd ja Rootsit toimub.