Pôhimôtteliselt magasin ma täna pea terve päeva. Unevôlg oli kohutav. See 2.20 ärkamine on veel ok aga kui peale laste koolisaatmist magada ei saa, ei jaksa ikka eriti olla. Aga ega ma postiljoni tööd ka igavesti tegema jää. Otsustasin end nüüdsest mitte enne kella kolme siiski lehe jagamispunkti Shelli bensiinijaama enam vedada. Tihti ootavad seal 11 autot vahel 20 - 30 minutit, enne kui mikrobuss, lehekäru sabas, kohale vurab. Esiteks ei maksa mulle ootamise ja auto soojendamisele kuluva bensiini eest keegi, teiseks ei ole vaja teistega koos ühe käru ümber tungelda ja saab ka auto vôimalikult lähedale ajada, nii et ei pea raskeid lehepakke kaugele vedama. Ega erilist suhtlust seal nagunii pole. Norrakad küll räägivad omavahel lehekäru oodates ja lätlasted suhtlevad ka omavahel, mina olen mingi üksik eestlane, kes alles kuu aega tööl on käinud.
Lehtede lahtipakkimisele kulub kuni veerand tundi. 250 kohalikku ajalehte Tønsberg Blad'd, 50 Aftenpostenit, nädalvahetusel rohkem ja peotäis muud kribu. neljapäeviti ilmub nädalajakiri Tehnisk Ukeblad, mis nagu nimigi ütleb, räägib tehnikast autodest mootrite ja arvutiteni. Ja see on nii pop, et eesti ajakirjaväljaandjad vaid kadstaksid - üle poole miljoni lugeja. Kui reklaame ei ole ja lehed pole ülemäära paksud (nagu nädalavahetuse lehed siiski on), kulub ringile umbes 110 minutit, rekord on praegu 97 minutit. Reklaamide ja paksude lehtedega vôib ring venida 2,5 tunniseks. Mis on isegi hea - ei teki kiusatust magama heita enne kui lapsed üles ajan. Ja nagu ajalehed on igas valmimisfaasis seotud deadline'ga, on see ka laialikandmisel. 6.30 peavad kôik lehed olema postkastides. Ma olen küll hiljemalt juba kuueks alati kodus. Varsti küsin suuremat ringi, teenin pisut rohkem ja ei jôua liiga vara koju.
Tähelepanek elusloodusest. Kui siin kaks nädalat igal ööl 18-24 külmkraadi oli, olin ma tihti ainuke elusolend, kes mööda tänavaid kulges. Ilmade soojenedes on aga ka kassid välja jälle lastud. Ja kelgud. Siin järelikult ei varastata. Tihti näen ööseks lahti unustatud garaazhiuksigi, kôigi vôimalike tööriistadega jne. Minu teekonnal, umbes 320 postkasti, on vaid umbes kümmekond lukustatud. Ok, norrakad kannavad küll ka euroopa naiivseimate inimeste austavat nimetust. Mulle sobib see ühiskond, kus inimesed pole paranoilised. Ja ôhtul maja ette jäetud kelk on ka hommikul omal kohal.
