Ära tegin. peale laste korduvaid igatsusi teemal must leib otsin siis "dansk rugbrød" ehk "taani rukileiva" nime all müüdava jahusegu, millele oli ilusti pärm kaasa kleebitud ja tegin elus esimest korda leiba. Tuli täitsa söödav, isegi väga. Esimene päts kadus nagu ... soe leib. Maitse on selline nagu heledad vormileivad seemnetega Eestiki. Järgmine kord lisan rohkem siirupit ja püüan ta tumedamaks saada, et nagu päris Eesti leiva moodi näeks välja. Olen uhke. Teen veel.
Käisin kohalikus maksuametis ehk Skatt Søris ôiendamas, et mu poja fødseldato ehk siis kohalik isikukood tunnistas ta kolm aastat vanemaks kui ta tegelikult on - 97 asemel oli kirjutatud sinna 94. poiss ise oli muiudgi rahul, et saab kiiremini ôlut osta, aga mulle see muiudgi ei istunud. Sôbralik onu tegi siis sünnitunnistusest uue koopia, markeeris sünnikuupäeva sellel kollaseks ja lubas taas asjapulkadele saata. See tähendab et laste registreerimine arstile ja muudesse vajalikesse kohtadesse lükkub veelgi edasi. Mul ja Marial on vähemalt see number ôige, see number, mis avab nii panga kui raamatukogu kui kôik muud uksed.
Homme lähen kooli, ehk vôetakse mind lôpuks oma lastele eesti keelseks abiôpetajaks. Rohkem eestlasi pole nad siiani Tønsbergis suutnud leida. Igal teisipäeval kui poolakad, somaalased, leedukat ja kes nad kôik seal kos on, istuvad ja lahendavad ülesandeid möne nende keelt rääkiva inimesega, keerutavad minu lapsed pastakat ja tunnevad end väga üksijäetuna. Ja Maria rääkis alles nüüd, et terve teisipäev on selline päev. Ma ei osanud ka ise küsida enne :S
