kahtlemata selle aasta suurim lollus vôi hullumeelseim tegu vôi kuidas iganes seda nimetada, sest normaalsed inimesed seda ei tee.
mina tegin.
selle asemel, et hiljaks jääda taimeehituse kontrolltööle, sest ma ei leidnud klassiruumi ja ma teadsin, et mind saadetaks nagunii punase paberilehe järgi administratsiooni, mis hilinemist tähistab, otsustasin mina lihtsalt vindi üle visata. "Persse," môtlesin ja sammusin koolimaja uksest välja, teades juba siis, et sel aastal ma enam kooli ei lähe.

Vôtsin libedaks kulutatud parklas uhke kaarega hoogu ja keerasin kodu asemel nina teisele poole, sinna poole, kuhu ma julgemes unistustest nii mitu korda olin keeranud kooli minemise asemel. Nautisin päikesetôusueelseid uduseid mägedetippe ja juba tuttavat teed, mida ma küll talvel varem sôitnud ei olnud. Kusagil 100 kilomeetri peal jôudis ka lôpuks kahtlus järele, et mida kuradit ma tegelikult teen. Selle asemel, et korraliku koolilapsena koolipinki nühkida sôidan mina 470 km edasi-tagasi ainult selleks, et kohvi teha. Kristiansandis. Eesmärk oli enamvähem koolipäeva lôpuks koju tagasi jôuda. See tähendas, et mul jäi linnale pisut rohkem kui tund aega.

Jah, see kiustus oli alati minus olemas. Pisut sôitnuna tuli mulle meelde, et täpselt kolm aastat tagasi, oma poja sünnipäeval, oli esimene kord kui ma maandusin Norras Kristiansandi Kjeviki linnuväljal. Kogemata tähistasin siis oma Norra esmareisi kolmandat aastapäeva. Hull.

Juba enne loomaaeda tuli sisse seesama suur elevus, mis suvelgi, kui lastega 4 päeva Kristiansandis elasime: jeee-ma-olengi-tôesti-siin elevus. Kesklinnas mööda tänavaid jalutades vôisin oma ôndsa olekuga päris totaka mulje jätta. Kiire käik raamatupoodi (kaks jôulukaarti inglismaale), maailma mônusaimasse keldripoodi nimega Upstairs (öökull emale) ja Indiskasse (lilla sall endale jôulukingiks) ja kohvikusse, kus paksu vahuga kohvilisandiga piim (müüdi caffe latte nime all) ja maailma halvima caesari salati suutis heastada vaid ettekandja elisabethi armas olek. kohvikuaknasse paistis ka linna jôulupuu, tihedalt tulesid täis tipitud ja punaste suurte kuulidega ehitataud disney kuusk. ilus ühesônaga.

veerandi tundi oli jäänud. kasutasin selle aja mere äärde jalutamiseks. inimtühjal lume alla mattunud murukünkal seistes tajusin korraga selgelt, kuidas ma seda linna armastan. ma olen seal alati olnud vaid ônnelik. ma ei tea, kas tuulest vôi millest, aga silmad läksid märjaks. ma lihtsalt armastan seda linna.

parkimisplatsil edastasin parkimiskontrolöre minu autoni jôudmises umbes 10 sekundi vôrra. olin parkimisaega ületanud 15 minutit. see oli sôitu väärt kohvi.