"On, mida lastelastele rääkida", tôdes mu ema kui ma talle nädalaid tagasi oma järgmistest suurtest muudatustest teada andsin.
Tundsin ta ära. Esimest korda elus kuulasin südame häält. Tulemus: ma pole nii ônnelik veel olnud.¨Mulle on alati meelidnud tema läheduses olla, mingi energeetiline sobivus vôi kuidas iganes seda nimetada. Nüüd olen pea kolm nädalat igal hommikul ärganud ta kôrval ja ta lähedus on veel nauditavam. Me oleme kogu aeg koos kui me just ei tööta, ja seda teeme me môlemad seitse päeva nädalas, nii jäävadki meile pikad ôhtud ja lühikesed unesegased hommikud.
Kas ongi vaja elada nii vanaks, et aru saada, mis tegelikult on tähtis? Kas ongi vaja elada nii vanaks, et julgeda armastada ja armastust vastu vôtta nii nagu mitte kunagi varem? Kas ongi vaja elada nii vanaks, et osata olla ônnelik ja teada, kuidas seda hoida?
Kôik on nii lihtne, kôik on nii ôige temaga koos. Ma ei tea, mis elu toob, kuid vaimusilmas näen ma meid koos väga vanadena. Ma olen ônnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar