ma vist ikka ei salli loodust ...

...vôi vähemalt mitte seda osa, mis minu istutatut ära sööb. kôigepealt läks salat, leherootsud söödi ka lôpuks ära. hostadel ja hortensiatel on lehtedel suured augud sees - nälkjad. nende tapmisest on minu jaoks saanud omalaadne anger management. aga see oli algus. nädalavahetusel reisil tagasitulles avastasime, et liiliad, mis olid kohe-kohe ôide  puhkemas, olid trasformeerunud vaid varteks. nagu oleks keegi ôienupud noaga pealt ära lôiganud. kahtlustasin putukaid aga siis oleks ju vähemalt kroonlehed jäänud maha. till, mis oli ilusti juba tarvitamiskôlbulik oli ka nagu noaga lôigatult kadunud ja trepi ees rôdukastides kasvavate vôôrasemadel oli üks nurk kuidagi kidur ja madalam. ei osanud neid asjaolusid kuidagi seletada kuni tänaseni. tulime poest, tulin trepist üles ümber nurga, et uks lahti teha ja karjatasin, sest mingi oranzh elukas vaatas mulle meetri pealt vastu. ta ehmatas ise ka ja pani klôbinal terassi otsast naabri aeda. ei olnud suur koer nagu mulle esimesel sekundil tundus, vaid metskits. maiustas parasjagu mu eriti uhkeks kasvanud vôôrasemadega. kurat. nii nagu ma ei toida linde talvel selleks, et toita nendega üht naabruskonna peletis-kassi, kes siin hekis neid luuramas käib, ei väeta ja ei hoolda ma lilli selleks, et metskits keset päeva terassile roniks (trepist?) ja neid tarbiks kui valmispandud einet. vôôrasemad taastuvad paari nädalaga, tilli ja porgandit pean endiselt poest ostma. loodus, ma ütlen.