jah, see on ultraturistikas "mina olen ka siin olnud" kompositsiooniga. tänane aftenposten nimetas seda tõenäolisemalt norra müüduimaks vaateks - geirangeri fjord. samast artiklist lugesin,et national geographic nimetab seda maailma parimaks reisisihtkohaks. oli ikka ilus ja võimas küll. sõit kõrgmägedest alla (ja see fjordivaade on tegelikult poole tee peal alla) oli peale kreetas käiku lihtsalt mõnus. kui esimesel õhtul tekitas esimest korda lume nägemine mäe tipus suurt elevust, siis neljandaks päaevaks oli see vaatepilt liigagi harjumuspäraseks muutunud. olen seisnud ka paljajalu juulikuu lumes. väga ülesäratav kogemus. eestist ostetud matkasaapaid läks kahjuks liiga vähe vaja. aga nüüd nad on olemas ja ootavad uusi vallutusi. staatusesümbol.norra vanim puukirik (ikka uskumatult pisike), suurim jääliustik (lüheneb pidevalt), pikim fjord ja suurim järv on ka nähtud, ööbitud hotellis, kus veel maikuus tuleb ukse eest lund pühkida (loomulikult töötas ka seal üks tore eesti tüdruk, kus neid ei oleks), telgis magatud (eelmine aasta jäi vahele), hulk uusi linde pildistatud (remo savisaarega ei püüagi võistelda, lihtsalt enda jaoks, et oleks võimalik ära määrata) ja end tõelise turistina tuntud ka norras, sest meie poole pöörduti pidevalt inglise keeles (üllatus-üllatus kui me seda ju ka omavahel räägime). kokku sai 12 päevaga norras rootsis ja eestis kokku sõidetud umbes 2500 km. lahe.
eestist. nädal jäi liiga lühikeseks ja esimest korda oli mul tõeline identiteedikriis, mis väljendus "ei taha veel ära minna"- ahastusega viimasel päeval ja püüuga richardiga kaks hommikut järjest peale tagasitulekut unise peaga eesti keeles suhelda. ma õpetan talle vähemalt "aitäh" ja "tere hommikust selgeks". parimad hetked eesti reisi ajal olid need hetked, kus midagi ei teinud. ja neid oli vähe. teen kõik, et septembris tagasi minna.
p.s avalikkuse survel keerasin kommentaarid tagasi. laske tulla :)
