eilne päev oli tôsiselt halb päev. esiteks jäin ma oma uuel postiljonimarsrudil ajahätta, Läti kangelane Janis tuli ja päästis mu taas. Lubasin talle päev varem, peale esimest korda marsruudi läbi tegemist, et ma vôin talle ühe "emergency calli" teha kui taipan, et ma ei jôua ôigeks ajaks valmis - ikkagi esimene kord tundmatul alal. Ta ennetas mu kônet ja ootas mind juba viimasel neljandikul. Lôpetasime deadlainiks.
Viisin Marteni kooli ja jïn ka ise sinna tundi andma ja sain parkimistrahvi, mille eest, on senini arusaamatu. Siis hakkas mu auto kohutavaid hääli tegema, kartsin et pean taas raha välja käima auto eest aga tundus, et tegu oli vaid jääga.
Igatahes oli ôhtuks sigakurb ja väsinud. Ka täna ei teinud ma route'i läbi üksi vaid Janisega Auto hakkas nii kôvasti jôurama, et pidasin targemaks selle tee äärde jäta ja oma läti kangelase jälle välja kutsuda. Kahe peale läks meil kaks tundi.
homme hommikul pean siis suutma üksi ôigeks ajaks lôpetada. kerge ei saa see olema, sest neljapaëv ei ole kerge päev. olen juba praegu stressis. ma ikkagi vihkan seda tööd. eelmisel nädalal kui delfile lugu kirjutasin istusin raamatukogus, lugesin vanu ajaleheartikleid ja tundsin, kuidas ma olen omas elemendis kuigi ma pole eriti arvamuse avaldaja inimene ja kui Cosmo ja muusikaarvustused välja arvata, pole ma ju kirjutanud 2,5 aastat. ma jumaldasin seda tunnet, kuidas ma istun ja infot kogun. delfi debüüt läks hästi, peale seda kui M teatas, et kommid polnudki hävitavad, julgesin neid ise ka lugeda. môni oli lausa kiitev. tahan ahela teise otsa tagasi - laialijagajast kirjutajaks.
