marius ja vilda lisasid mind facebookis sôprade listi. nad on kaks noort inimest, kes mingil hetkel oleksid vôinud olla osa minu perekonnast. eile hakkas vilda minuga rääkima. me pole vist päriselus kunagi nii palju järjest rääkinud, seekord suhtlesime veel norra keeles ka. siiani olen nende mingil määral taasilmumisest mu ellu kerges shokis. mul on kahju, et ma neid rohkem tundma ei ôppinud kui mul vôimalus oli. keelebarjäär. nemad ei rääkinud väga inglise keelt ja minu norra keel oli üsna null. nüüd on nad kaks aastat vanemad, mariusel on tüdruk ja vildast on saanud klassi parimaid ôpilasi.
tegelikult on mul hea meel, et nad taas orbiidil on. palju on neid lapsi, kes oma (kasu)isa eksi sôprade listi vôtavad?
