... olen rääkinud kodus külalistega eesti keeles. kôigepealt tänu ônnelikule juhusele leitud eestlane kodulinnast, siis eestlane gardemoeni lennujaama lähedalt (tänu facebookile) ja siis eestlane, kes on elanud siin kolm kuud ja on passi järgi hoopis lätlane, aga on on suutnud pisut eesti keelt isegi oma poolakast mehele (viiendat pôlve siiski lätis) ôpetada. au tüdrukule ja tema emale, kes lätti kolides ja läti mehe kôrvalt oma viiele lapsele eesti keelt pidas vajalikuks ôpetada.
kuidas ma tema tuttavaks sain? saabusin tööpostile keset ööd kui üks pikka kasvu noormees toreda aksendiga mulle ütles: "tere, minu nimi on hendriks". sa nugis. olin peaaegu keeletu. "kuidas sa eesti keelt oskad," suutsin ikka vastu küsida. igatahes nii nad tulidki siis koogiga külla meile laupäeval. kuus tundi lausa lendasid. nad meenutasid mulle mu eesti sôpru - noored ja targad, kôrgharidusega ja postiljonid. majanduskrahh on lätis nii tugev, et nad on nôus siia tulema postiljoniks, elama viieteistkümnekesi üheksatoalises majas ja elu on neil selline, et nad ei teagi, mis linnas ôlu maksab. peale nende külaskäiku ja kirjeldusi nende elust seal majas, kus pôrandad on niisked ja magamisase on pôrandal, et jahh... ise ei tahaks.
