väikelinna elu on vôimas. pavlovi refleks hakkab toimima kui loen facebookist, kus mu sôbrad tallinnas osavad. smithsi pidu kraalis, kumu öö, kôik need suuremad ja mônusamad üritused, mis mulgi olid käeulatuses ja tallinnas ja tartus elades.
siin ei ole midagi. tantsimiseks on pmst üks koht jubeda 80ndate diskomuusikaga. kumu asemel on kirbuturud ja krahli asemel on lillelaat. meil siin oma kunstismuuseaum on, kus preagu isegi warholit näidatakse (tema nägemused munchi maalidest) aga ikkagi on seda vähe ja oslo on kaugel. tegelikult ei ole, vaid tund, aga teatrissegi minek on ikkagi tegu. eks vôimaluste puudumisel tuleb leppida olemasolevaga. aga tallinnasse tahan. väga. 23 päeva pärast hakkan sôitma.
