siin olen ma mitmelt inimeselt kuulnud, et ära stressa, vôta asju kergemalt. vbl stressangi liiga palju, paljusid asju ei saa muuta, kuid nii môndagi saab. ülim tarkus on nende kahe vahel vahet teha. aga sisse vôidakse sulle sôita ka asjade eest, mida sinul polegi vôimalik muuta ... ma olen pisut väsinud. vaimselt väsinud. täna oli esimene päev peale reisi, millal ma ei nutnud. lihtsalt tahaks, et hea oleks, kartmata, et järgmisel hetkel ei kuule jälle selle kohta, mis kôik valesti on.
käisime annel külas. ilus pidu ja tore päev oli. naljakas, kuidas 200 km eemal polegi veel kased varajases hiirekôrvus. taitsa kôunas, kristiansandi ümbruses on tôenöliselt juba vägagi roheline. peol oli väike 2-aastane blond tüdruk, kes tuletas mulle meelde minu kunagist soovi saada kolmas laps. ronis sülle ja sôber oli. pisut veinisena nagu ma seal olin, tegi mind kurvaks, et mul ei saa sellist heledapäist tirtsu kunagi olema. peo lôppedes lambanaha all tähti vaadates ja shampust juues sain ma aru, et vahel vôib endale ju lubada lihtsalt head olemist. iga päev natuke. sest stressata ei ole tôesti vaja - keda see ônnelikumaks teeb?
käisin laupäeval, esimesel mail kell 11 (uskumatu aga jah, just sellisel ajal) arenguvestlusel, et kas ma olen ikka piisava kogemusega, et teise aasta aiandusest alustada. laulsin siis kogu oma elukogemuse ette alates ema aitamisest koolitöös kuni enda aianduskatsetusteni välja. muuhulgas sain teada, et aednikud ôpivad ka traktoril ^li vahetama, sôitmisest rääkimata. okkei. palun isal end suvel ôpetada, sest minu trakotrisôidukogemused jäävad pigem lapsepôlve. paar tundi hiljem saatis ta ka mulle koopia otssuse kohta mind lubada ôppima. seal seisis minu nime kôrval tiitel gartner (aednik). uhke oli.
