läksin täna karjäärikeskusesse, et rääkida teemal, kas saan laustada teisest kursusest kooli vôi pean ikka esimesele kursusele minema. kuna rääkisin telefoni teel inglise keelt ja koha peal alustasin norra keeles vestlust, küsis naine, kellega telefoni teel kohtumise kokku leppisin, et kas ma ikka pidin temaga kohtuma. hihii.
igatahes piisab mul eestikeelsest keskkoolilôputunnistusest ja saangi minna kooli. muuseas küsis ta keset vestlust (mis ikagi kujunes inglise-norrakeelseks), et kas ma kairet tunnen. möhh??? kaire on ikka väga eesti nimi. sain kaire telefoni numbir ja töökoha ja läksin joonelt kättejuhatatud riidepoodi. kuulasin müüjate aksente ja püüdsin eesti keele kuma tabada, kumas, aga see naine oli väga hôivatud, läksin siis teise müüjanna juurde küsimusega, et kas kaire on täna tööl. kaire vastas et tema ongi. ühes riidepoes töötab siis kaks eestlast. minust paar aastat vanemad, môlemad 14 aastat norras elanud, lapsed ka pea ühevanused, vaid eesti keelt lapsed väga ei oskavat. arusaadav. varsti läheme kohvile. aga see tunne norras poes uute tuttavatega eesti keelt rääkida oli ... lahe.
