viis kuud jätab oma jälje. peale kolme ööd oli tallinnas juba kodune tunne olla. samal ôhtul sôitsin autoga taas rootsi laevale (tegin ka kümme tundi ja vaid kahe "loodus kutsub" peatusega ka sôidurekordi läbi lumesaju suunal stockholm - tønsberg aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida).
aga linnas, kus olen elanud 11 aastat, olla turist, on ka vahva. sôpru oli hea näha. rääkida nii paljut polnudki kuid lihtsalt koos olla oli nii hea. vôib olla hakkabki see tätte lauludes kirjeldatud vanus kätte jôudma, kus rääkida on üha vähem aga koos oldud hetked on seda hinnalisemad.
pooled inimesed jäid nägemata. nendega kohtun järgmisel korral esmajärjekorras. esimesel ôhtul oli tungiv vajadus väljendada end eesti keele asemel inglise keeles. harjumus. olin unustanud, kui hea on röstinud rukkipala. kui mônus on hundis istuda ja tantsida muusikas, mida tønsbergis ei kuule kusagil. parimad palad on alles. need jäävad. turistina saan lubada endale seda, et nopin välja vaid parima. isegi ema kaasa antud moosid ja mahlad on mul nüüd siin olemas.
