... alustan taas. Terve aasta on vahele jäänud, kohanemisaasta, hea aasta. Vahetasin töökohta. Kui ükskord saan tähistada seda, et olen kaks aastat ühel töökohal vastu pidanud, siis ka tähistan. Senine rekord aasta ja kaheksa kuud kuulub töötukassale, sealt tulin ära, sest oli vaja Norra kolida. Siinne rekord kuulub aasta ja nelja kuuga Astoria aianduskeskusele, kus kogesin elus esimest korda, et tööandjal puuduvad elementaarsed alluvatega ümberkäimise oskused. Olin selle napi aja jooksul kuues, kes lahkus ja 8-9 meid seal oligi.Vôta inimeselt ära perspektiiv, lootus, et asjad lähevad paremaks ja ta astub minema. Aga hea kogemuse sain seal, kogemuse, et ma tegelikult oskan müüa, keel arenes väga ja sain aru, et mulle meeldivad taimed, inimesed, nôu anda ja lahendusi leida. Norra keeles.
Nüüd olen lillepoes ja vastu kevadet hakkan uut kohta otsima, päris tööd - aedniku tööd. Tajusin täna taas, kuidas ôigete inimeste tundmine on eluoluline. Eriti kui oled pea väljahäädamatu perekonnanimega välismaalane. Teisipäeviti töötan ma vabatahtlike keskuse kontoris. Vôtan telefoni vasu, leian abivajajale vabatahtlike listist inimese, kes teda siis arsti juurde sôidutab, lambipirni vahetab, poodi aitab vôi mis iganes vaja on teha. Keskuse juhataja ja ainuke kommuunilt (Eestei môistes siis vallalt) palka saav inimene on Rune tuttav, kes suvel siin peol käis ja soojendas üles mu kunagise soovi vabatahtliku tööd teha. Leidsin paar päeva tagasi, et üks suht väike aga tuntud aiafirma otsib töötajaid. Rune tuletas meelede, et selle naise peika on selle firma üks omanikest. Juhsulikult astus see mees täna keskusest läbi, nii et kui mu esialgne plaan oli naisega rääkida, et ta oma pikale mainiks, et ma olen huvitatud, sain sellelt mehelt otse nööbist kinni vôtta. Jah, ka tema oli suvel meie juures peol, jah ta mäletas pidu ja lubas oma kaasomanikuga rääkida. Tutvuse vôlud, väikelinna vôlud. Ja kuidas ma igatsen täiskohaga tööd! Siin olles pole mul seda olnudki, ok 2 aastat käisin koolis ka, siis oli see ju vôimatu. Imeline, eks näis, mis saab, kahte kohta, kuhu olen môelnud kandideerida, pole ma veel järelärimist aatnud.
Igatahes päeval, mil midn täiskohaga tööle vôetakse, avan ma oma 2007 aastal Itaaliast ostetud Brunello. et seda tähistada. See pudel on oodanud kôik need aastad "seda" päeva, mil oleks pôhjust ...
Nüüd olen lillepoes ja vastu kevadet hakkan uut kohta otsima, päris tööd - aedniku tööd. Tajusin täna taas, kuidas ôigete inimeste tundmine on eluoluline. Eriti kui oled pea väljahäädamatu perekonnanimega välismaalane. Teisipäeviti töötan ma vabatahtlike keskuse kontoris. Vôtan telefoni vasu, leian abivajajale vabatahtlike listist inimese, kes teda siis arsti juurde sôidutab, lambipirni vahetab, poodi aitab vôi mis iganes vaja on teha. Keskuse juhataja ja ainuke kommuunilt (Eestei môistes siis vallalt) palka saav inimene on Rune tuttav, kes suvel siin peol käis ja soojendas üles mu kunagise soovi vabatahtliku tööd teha. Leidsin paar päeva tagasi, et üks suht väike aga tuntud aiafirma otsib töötajaid. Rune tuletas meelede, et selle naise peika on selle firma üks omanikest. Juhsulikult astus see mees täna keskusest läbi, nii et kui mu esialgne plaan oli naisega rääkida, et ta oma pikale mainiks, et ma olen huvitatud, sain sellelt mehelt otse nööbist kinni vôtta. Jah, ka tema oli suvel meie juures peol, jah ta mäletas pidu ja lubas oma kaasomanikuga rääkida. Tutvuse vôlud, väikelinna vôlud. Ja kuidas ma igatsen täiskohaga tööd! Siin olles pole mul seda olnudki, ok 2 aastat käisin koolis ka, siis oli see ju vôimatu. Imeline, eks näis, mis saab, kahte kohta, kuhu olen môelnud kandideerida, pole ma veel järelärimist aatnud.
Igatahes päeval, mil midn täiskohaga tööle vôetakse, avan ma oma 2007 aastal Itaaliast ostetud Brunello. et seda tähistada. See pudel on oodanud kôik need aastad "seda" päeva, mil oleks pôhjust ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar