jah aborditeema. Mul ajab see juuksed püsti. Nüüd on see Eesti ajakirjanduses taas üleval, et riik peaks maksma rohkem selle eest, naised saaksid endas kasvavaid inimolevusi tappa. Minu jaoks on abort môrv. Taevale tänu, et ma pole ise kunagi pidanud olema selle dilemma ees, kas laps endas alles jätta vôi mitte. Ma saan aru kui valus see vôib olla aga kui vägistamised kôrvale jätta, siis on ju seks kahe inimese vaheline vabatahtlik tegevus. Mis tähendab, et naine saab soovimatu raseduse vastu end kaitsta. Pillid, plaastrid, kondoomid, kasvôi hädaabipillid kui muud üle ei jää. Kondoomid on toidupoes leti kôrval, perearst kirjutab antibeebipillid ilma igasuguse probleemita välja, hädaabipilli saab kasvôi rahakoti vahel kaasas kanda. Milles probleem?
Mugavuses, rumaluses (ei usu, et midagi juhtub) vôi milleski muus. Ja siis jätkub veel rumalust veel hüüda, et ma olin nii loll, et jäin soovimatult rasedaks, makske mu rumalus nüüd kinni!
Jah, veel môned aastakümned tagasipolnud rasestusvastased vahendid nii kättesaadavad kui nüüdja asjadel "lasti juhtuda" aga nüüd, kui kôik vajalik info on internetis olemas ja valikuvôimalusi väga palju ei saa rasedusel lihtsalt "juhtuda".
Kui "juhtub" alaealisel, peab ema sügavalt järele môtlema, mis suhe tal oma tütrega on, miks ta laps pole aru saanud enda kaitsmise olulisusest. Jah, abort on valus valik, nii emotsionaalselt kui psüühiliselt aga seda valiku saab tegemata jätta. Mäletan kuidas siinne norra sôbranna avameelselt rääkis seltskonnas, kuidas ta 18-aastane, just kallimaga kokku kolinud tütar raseks jäi ja kuidas nad aborti planeerivad, sest kool alles pooleli ja ôige töökohta pole. Järgmisel koosviibimisel sain teada, et nad tegidki ära. Hoidsin suu kinni. Iga inimene teab ise, mis oma eluga teeb.
Ka minu mehel vôiks olla 28-aastane poeg, hirmutav, et teab, et see poiss oli. Kuigi ta on mees, mainib teda. Kuid ka see laps ei sündinud kunagi pôhjusel, et oli "liiga vara". Abort jätab jälje ka mehele. Mis see naise keha ja psüühikaga teeb, on kordi suurem.
Kurb, et ühiskonnas, kus me elame on, on olulised hetkenauding, peaasi, et oleks "hea", ükskôik, mis vahenditega, aukartus elu ja surma vastu ei ole teema, loode ema kehas on vaid"asi". Feministid röögivad, et naise keha üle otsustab ainult naine ise, unustatudes, et ainult naisel on au ilmale tuua uus inimene ja sellega kaasneb ka suur vastutus. Naise keha on tempel, mitte naise tujude ihade tööriist.
Mulle meeldib väga ôiguskantsleri Allar Jôksi käsitlus, et ka veel sündimata lapsel on ôigused. Me ei tea, mis hetkel saab lootest hingega inimene. Äkki oleks sellest abordilapsest tulnud andekam ja parem inimene kui sellest lapsest, kellel sündida lasti? Me ei tea. Ja seepärast ongi parem hoiduda valikust, kas tappa inimene enda sees vôi mitte.
Mugavuses, rumaluses (ei usu, et midagi juhtub) vôi milleski muus. Ja siis jätkub veel rumalust veel hüüda, et ma olin nii loll, et jäin soovimatult rasedaks, makske mu rumalus nüüd kinni!
Jah, veel môned aastakümned tagasipolnud rasestusvastased vahendid nii kättesaadavad kui nüüdja asjadel "lasti juhtuda" aga nüüd, kui kôik vajalik info on internetis olemas ja valikuvôimalusi väga palju ei saa rasedusel lihtsalt "juhtuda".
Kui "juhtub" alaealisel, peab ema sügavalt järele môtlema, mis suhe tal oma tütrega on, miks ta laps pole aru saanud enda kaitsmise olulisusest. Jah, abort on valus valik, nii emotsionaalselt kui psüühiliselt aga seda valiku saab tegemata jätta. Mäletan kuidas siinne norra sôbranna avameelselt rääkis seltskonnas, kuidas ta 18-aastane, just kallimaga kokku kolinud tütar raseks jäi ja kuidas nad aborti planeerivad, sest kool alles pooleli ja ôige töökohta pole. Järgmisel koosviibimisel sain teada, et nad tegidki ära. Hoidsin suu kinni. Iga inimene teab ise, mis oma eluga teeb.
Ka minu mehel vôiks olla 28-aastane poeg, hirmutav, et teab, et see poiss oli. Kuigi ta on mees, mainib teda. Kuid ka see laps ei sündinud kunagi pôhjusel, et oli "liiga vara". Abort jätab jälje ka mehele. Mis see naise keha ja psüühikaga teeb, on kordi suurem.
Kurb, et ühiskonnas, kus me elame on, on olulised hetkenauding, peaasi, et oleks "hea", ükskôik, mis vahenditega, aukartus elu ja surma vastu ei ole teema, loode ema kehas on vaid"asi". Feministid röögivad, et naise keha üle otsustab ainult naine ise, unustatudes, et ainult naisel on au ilmale tuua uus inimene ja sellega kaasneb ka suur vastutus. Naise keha on tempel, mitte naise tujude ihade tööriist.
Mulle meeldib väga ôiguskantsleri Allar Jôksi käsitlus, et ka veel sündimata lapsel on ôigused. Me ei tea, mis hetkel saab lootest hingega inimene. Äkki oleks sellest abordilapsest tulnud andekam ja parem inimene kui sellest lapsest, kellel sündida lasti? Me ei tea. Ja seepärast ongi parem hoiduda valikust, kas tappa inimene enda sees vôi mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar