Käisime eile Ane Bruni vaatamas. Tunnistan ausalt, et ma ei teadnud temast kuigi palju enne, välja arvatud, et meis mingi väline sarnastus on olemas ja paari lugu. Aga kontsert oli kui paralleeluniversumist. Laval neli naist, üks mees käis ka aeg ajalt laval, Ane kitarri vahetamas. Vôrratu häälte harmoonia, ilus aga mitte kleepuv. Ja see home kus kontsert oli. Väga hea akustikaga (Ane ise kiitis seda ka), lava ei olegi, esimese rea pôrand on lava. Tooliridade vahed on nii kôrged, et hea nâhtavus lavale oli vist igalt istmelt. Hea oli sealt ära tulla ... sellise tundega.
CC Cowboys on Drammenis 7. novembril. Näeb ka nemad lôpuks ära.
*ane bruni laulu pealkiri
