Kui ma sôpradele teatasin, et kolin Norra, siis sain vastuseks kaks vastuküsimust. "Miks" ja "kuidas". Kahe kooliealise lapsega teise riiki, inimese juurde, keda lapsed selleks ajaks veel väga hästi ei tundud ja kes ka lapsi veel jästi ei tundud elamaasumine, kindla töökoha ülesütlemine ja teadmine, et omal alal keele tôttu pole lootustki esimestel aastatel tööd saada, on riskantne samm. Pehmelt öeldes. tegelikult oli see kôige hullumeelsem asi, mis ma oma elus kunagi teinud olen. Aga seda on enne tehtud ja tehakse ka peale mind. Laste isaga olime selleks ajaks 3,5 aastat lahus elanud . Jah, lapsed ei näe oma isa ja vanavanemaid kuigi tihti enam aga telefon ja skype on alati olemas. Iga algus on raske ja meil on isegi ¨limalt sujuvalt läinud. Laste kool teeb kôik selleks, et lapsed end mônusalt sisse elaksid ja suhtumise vahe on siin vôrreldes eesti kooliga silmnähtav. Alates sellest, kuidas ôpetajad lastevanematega suhtlevad ja lôpetades sellega, et lapsed kunagi pole ôelnud, et nad tâna kooli ei taha minna. Homme kuuleb lâhemalt, sest koli on lastevanemate koosolek. Ôpetajad pakuvad kurdi toite ja äägivad, kuidas lastel aidata kiiremini keel omandada. Super.
Ma ise olen endiselt päris töö- ja vâhem keelevaba. Olen ühe ^htu ka juba töötanud - vabatahtlkuna jalgpallivâljaku äärses putkas, kus keetsin kohvi ja kûpestasin vahvleid (lapsepôlveaegsed rullikeeratud vahvlid on vist igaveseks minevik) ja keeldusin klientidega suhtlemast. K¨rvalt vaadates ei saandu ma têopolest paaril korral aru, mida küsiti (eriti kui soov pikka lausesse ära peideti). Ma ôpin. Ikka veel keelt. Jah, iga päevaga läheb paremaks aga millal ma suudan vabalt rääkida ... brrrr.....
