kui see, mis eelmisel aastal samal ajal juhtus, poleks juhtunud, ei istuks ma praegu elutoas mehe läpaka taga, ei jooks hommikukohvi ega vaataks merelt peegelduvat sügishommikupäikest. lapsed oleksid ühes teises koolis,kus nende klassikaaslasteks poleks poolakad, somaallased, pakid ja palestiinlased ja mina istuksin ilusas kontoris ja teeksin tööd, mis mulle väga harva midagi pakkus, linnas, mida ma kunagi armastanud pole.
uued mälestused kasvavad peale ja ühel hetkel on olevik taas palju väärtuslikum kui see, mis kunagi on olnud. see vôttis lihtsalt natuke aega.
ja täna lendab tänu igasügisesele tasuta koli äraviimisele lôpuks prügimäele ka suur hall samsonite kohver, mis eelmisel suvel minu valdusesse sai ja mille lukk otsustas juba ammu katki minna.
Hiljem: Kui ma uue ja kiirema interneti ja sentimentaalsushoos naelutan end youtube'i alustades selle looga, siis teoreetiliselt peaksin ma andrea bocelli austajaid vägagi môistma ... vôi siiski mitte
