mäletate seda stseeni, kus forrest gump ei oska mitte midagi psüühilise valuga peale hakata ja hakkab jooksma ja igasugu asju juhtub (kaasaarvatud habeme venimine pôlvini). füüsiline tegevus on parim vastumürk valule. ma ei virise enam. eriti vanade asjade pärast, eriti kui elu läks juba edasi. vaatasin kaardi pealt järele, et täna sai kodukanti avastades juba umbes 2,5 km ära joostud, laskumiste ja tôusudega ja viimase tôusu järel kodutrepile maandudes polnuduki päris surnud hobuse tunnet enam. mingi füüsilise vormi alge ilming? järgmine kord vôtan veel pikema ringi ette, selle pôllu kaudu, kus faasanid elavad. (R on kogu aeg mulle rääkinud, et ta näeb neid tihti, kui varahommikul tööle sôidab, mul ônnestus üht alles paari päeva eest näha, aga see eest keset päeva).
täna toon oma banaanikleidi ära ja loodetavasti leian kingad ja jaki ka siina juurde. ikkagi pulmaminek. elamise koristame ka ära ja homme tuleb meile taas eesti inimene, st et saab taas täisksvanud inimesega eesti keeles kodus rääkida. juhhuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar