Leidub riike, kuhu tahaks nii väga, leidub riike, kuhu vôiks ka ja leidub riike kuhu minekust ei unista. Nagu näiteks Türgi. Aga teised otsustasid, ostsid piletid, nii ônnestus täpselt kolm päeva enne reisi kindlaks teha, millisesse linna ja mis kell täpselt lend läheb. Muretult ja valutult. Siin on internetilt leitud fotol (ma jätsin kaamera maha!!!) näha vaade vanalinnale, hotell vasakul, keskmine).
Et meie 14-ne rühm, kellega ka Floridas eelmisel aastal sai käidud, on pigem nalja ja napsimehed, naised olid ka kaasas, siis ma mingit kôrgkultuurilis-ajaloolist reisi ei näinudki tulemas.
Aga kui ootusi ei ole, ületab kôik ootusi. Temperatuur oli meeldiv, kuigi ôhtuti oli suhteliselt jahe ôues istuda, tulbid ôitsesid, môni puu oli ôites, enamus ales pungades, siiseviskajad olid hoolimata turistide vähesusest, siiski talutavad ja hôikasid poodide ukste ees rôômsalt "sir how can i take your money?".
Suurim ülatus oli naistepäev. Tänaval jagati nelke, ôhtul sattusime tühja rstorani, mis peagi peale meie saabumist täitus kohalike naistega ja elava kohaliku rahvamuusikaga. Peale klaasi veini tôusid naised püsti, laulsid kaasa ja tantsisid. Pisut ehedat ja kohalikku. Me lôpetasime ôhutsöögi ja kadusime vaikselt ôhe, las kohalikud pidutsevad.
Kontrastid. Kôrvuti käivad üliminiseelikus tütar ja rätikusse ja pikka ürpi mässitud ema. ûle linna kajavad hüüded palvusele ja hotelli fuajees tv-s jooksev kristlik pühapäevapalvus. Teenindajateks poodides, eriti turistidele môeldud, mehed, pubides aga valavad jooke välja noored tüdrukud.
Tegelikult läheks tagasi küll, endiselt kôrghooajavälisel ajal sest antalya, turismimeka nagu ta on, vôlub tegelikult oma räämas ja kauni vanalinnaga, ajalooga. T¨mbaks rätiku pähe ja püüaks sulanduda, kohalike hulka, sis oleks ju päris tore, sest linn on ilus ja vaated aastasadu vanalt linnamüürilt lumega kaetud mäetippudele.
Et meie 14-ne rühm, kellega ka Floridas eelmisel aastal sai käidud, on pigem nalja ja napsimehed, naised olid ka kaasas, siis ma mingit kôrgkultuurilis-ajaloolist reisi ei näinudki tulemas.
Aga kui ootusi ei ole, ületab kôik ootusi. Temperatuur oli meeldiv, kuigi ôhtuti oli suhteliselt jahe ôues istuda, tulbid ôitsesid, môni puu oli ôites, enamus ales pungades, siiseviskajad olid hoolimata turistide vähesusest, siiski talutavad ja hôikasid poodide ukste ees rôômsalt "sir how can i take your money?".
Suurim ülatus oli naistepäev. Tänaval jagati nelke, ôhtul sattusime tühja rstorani, mis peagi peale meie saabumist täitus kohalike naistega ja elava kohaliku rahvamuusikaga. Peale klaasi veini tôusid naised püsti, laulsid kaasa ja tantsisid. Pisut ehedat ja kohalikku. Me lôpetasime ôhutsöögi ja kadusime vaikselt ôhe, las kohalikud pidutsevad.
Kontrastid. Kôrvuti käivad üliminiseelikus tütar ja rätikusse ja pikka ürpi mässitud ema. ûle linna kajavad hüüded palvusele ja hotelli fuajees tv-s jooksev kristlik pühapäevapalvus. Teenindajateks poodides, eriti turistidele môeldud, mehed, pubides aga valavad jooke välja noored tüdrukud.
Tegelikult läheks tagasi küll, endiselt kôrghooajavälisel ajal sest antalya, turismimeka nagu ta on, vôlub tegelikult oma räämas ja kauni vanalinnaga, ajalooga. T¨mbaks rätiku pähe ja püüaks sulanduda, kohalike hulka, sis oleks ju päris tore, sest linn on ilus ja vaated aastasadu vanalt linnamüürilt lumega kaetud mäetippudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar