muutused

et sa elaksid muutuste ajal, pidavat olema hiinlaste sajatus. vôimalik. mina tajun, et muutused on pidevad, pole ainult kindel, kas ma olen neist oma olemisega ees vôi püüan sammu pidada.
mina, kes ma alati olen pidanud vabadust tähtsaimaks asjaks, ei igatse tüdrukutega välja minna, ootan vaid teda koju.
miks? tema pole ju kordagi sôpradega üksi väljas käinud. minu jaoks on see lausa uudne, et keegi vôib olla nii tähtis, nii oodatud ja igatsetud, et peale kahte kuud koos, igal ööl, on hommik, mil üksi ärkan tuim. jah, ma suudan, aga ei taha.
muutus.
tallinnas oli mul alati sôbrad, kellele helistada, kellega välja minna. siin. ei ole. keegi ei ütle, kuule, mul on teatripiletid. tema, kes enne mind ikka välja kutsus, ei kutsu enam. olen ta sôbraga nüüd koos.
ootan sôpru. vajan sôpru. siia.
ma ei ole enam eesti inimene. kahepäevase eesti tripi järel tagasi tulles oli juba lennujaamast välja astudes tunne, ohh, kodus jälle. vôib-olla saavad mu kaaslase s^pradeset minu sôbrad, rohkem sôbrad kui praegu, mil kohtume vaid pidudel. ma ei tea. kôigepealt tahaks kodu. siis saaks sôpru kutsuda koju. tean, et see preagune olukord on ajutine ja et ma ühel hetkel kolin siit välja vôi siia sisse. siis on kodu.