Peale mitut nädalat vaikust tuli see täna öösel siis ära. Vihm jättis hommikuks mônusad loigud terassipôrandale, kus oli hea paljalu läbi jalutada kui oma hommikukohvi läksin nautima. See hommikukohvi on siinolemise üks suurtest vôludest. Vaatega Oslo fjordile, kus vesi on vaikne nagu järvel ja igal hommikul ise nägu. Nagu filmi vaataks. Peaaegu tummfilmi, sest siin on nii vaikne, vaid linnud ja üksikud mööduvad autod. Inimesi ja koeri nagu polekski. Suurimat müra teevad vaid mootorpaadid merel ja valge buss nr 111, mis 27 norra krooni eest Tønsbergi kesklinna viib.
Mu koduks on juba nädalajagu päevi olnud Norra rannikualale tüüpiline valge puumaja suure terassiga. Muruvaba. R vihkab muruniitmist. Alumises majas elavad Lars ja Nina, Oslost seitsme kuu eest Tønsbergi kolinud paar, kelle juures mu kolimise ôhtul improviseeritud teretulemast pidu toimus ohtra "geete"-ga (kirjapildi pean üle kontrollima aga tegu siis norrapärase lühendiga gin ja tonicule). Lubasin Ninale, et hakkan temaga suhtlema praktika môttes vaid norra keeles. Juba kolm päeva on ônnestunud teda edukalt vältida.
Üle tee suures kollases majas elab Morten, kellel on kas tuliuus vôi väga hästi hoitud Toyota Avensis. Ükskord sôidutas ta meid kesklinna ja mina imetlsin kui puhas üks auto seest olla vôib. Üks vähestest asjadest, mis laste ema pensionäri suhtes kadedaks teeb. Mortenil on ka ¨mbruskonna suuremaid muruplatse, mida ta kaks korda niidab. Siiani pole ma juhtunud sel ajal kodus olema. ^ldiselt armastavad noorrakad olla nagu mesilased - majad on tihedalt külg-külje kôrval, 600 ruutmeetrit krunti on juba väga, väga palju.
Môlemal pool elavad samuti vanemad inimesed. Sda teadsin juba varem, seetôttu oli kergendus, kui laste tulevases koolis käies ôppealajuhataja kaardid laiali jaotas ja näitas, et nii Marteni kui Maria vanuseid lapsi on siiski ka lähiümbruskonnas täitsa olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar